Piiride nihutamise aegu: ühe kristliku koori lugu

SUUR LUGU

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number:  /

Aasta oli 1975. Kirikute ning kristliku usu suhtes vaenulikul võimul Eestis ei olnud raskusi oma tahte ja ateistliku maailmavaate kehtestamisega ühiskonnas. Kuigi ka Eestis tegutsenud kirikud ja kogudused pidid selles olukorras arvestama riigivõimude survega, ei heidutanud see kristlasi ning ikka leiti võimalusi – sageli lubatu ja keelatu piiril –, kuidas oma tegevust kristliku koguduse ja kirikuna avalikuks teha.

Aprillis 1981 laulis „Oikumene" Nõmme Rahu kirikus konverentsil „Kuulutus täna". Foto: Eve Lendi erakogu

Üks selline legaalne viis kristlikuks tööks, mis võimaldas kaasata igas vanuses inimesi, oli kristlik muusika- ja kooritöö. Just selliste, omamoodi legaalsete tegevustega prooviti, nihutati ja laiendati kirikliku tegevuse piire. See eeldas julgust ning usku, et ettevõtmised on kiriklikult vajalikud ja põhjendatud. Piiride nihutamisel kasvasid nii tegijad ise, aga ka nende kogudused.

Üks selline legaalne viis kristlikuks tööks, mis võimaldas kaasata igas vanuses inimesi, oli kristlik muusika- ja kooritöö.

Hea näide on Tallinna metodisti kiriku juurde loodud gospelansambel „Sela“. Mitmekülgne noortetöö algatati ka Oleviste kirikus. 1975. aastal hakkas insenerina töötav Priit Rannut Oleviste kogemustest ajendatuna otsima kohta Tallinnas, kus võiksid koguneda luterlastest noored. Ning ta leidis selleks sobiva koha Harku tänava vennastekoguduse palvemajas. Priit kutsus noortetöö alustamiseks appi oma luterlasest sõbra Joel Luhametsa, kes õppis sel ajal Tallinna Tehnikaülikoolis ning laulis ka ansamblis „Sela”.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Osta üks artikkel 2 €

Oled juba tellija? Logi sisse