Üks küsimus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Uudis / Number: 24. november 2010 Nr 47 /
Reede, 19. novembri Tartu Postimehest võisime lugeda abiturientide nn töövarjuks käimisest. Järgmisest sügisest teoloogiat tudeerida kavatsev neiu valis vaatluskohaks Tartu Pauluse koguduse. Õpetaja Joel Luhametsa ühe päeva tegemistel silma peal hoides oli ta üllatunud vaimuliku töö mitmekülgsusest. Mitmed lehelugejad aga panid siiralt imeks praosti koguduse-määratlust: «See on puhtmajanduslik ettevõte.» Iga majandusliku ettevõtte eksisteerimise aluseks on soov kasumit teenida, mis kuidagi ei sobi ettekujutusega vaimulikust kogudusest. Kas tegemist oli sõnavääratusega?
Assessor praost Joel Luhamets:
Teatud määral võib seda kinnitada. Eks ta olnud tõesti sõnavääratus või siis ajakirjaniku poolt minu sõnasabast kinnivõtmine. Mõistan neid, kes kulme kergitavad, et kuhu jääb siis vaimulik pool. Teisalt, kui järele mõelda, kas pole kogu elu üks lõputu majanduslik ettevõte? Või kui kaupluses ostu sooritame, siis ühelt poolt on tegemist muidugi puhtärilise tehinguga, teisalt aga osaleme laiemas sotsiaalses protsessis ning kogu asja motivaatoriks on tung elu edasi viia, kestma jääda.
Oma noorele töövarjule püüdsin selgitada, et koguduse vaimulik ei tegele ainult kitsalt vaimuliku poolega, vaid tema päevade sisuks on suuresti vägagi materiaalne asjaajamine. Pauluse koguduse igapäevaelus etendab tähtsat osa meie raamatupood, supiköök, kasutatud asjade pood, lähitulevikus plaanime käivitada lastehoiu ning kolumbaariumi. Siin on oluline seada tegevus nii, et kulud ei ületaks tulusid. Me ei saa kahjumis olla. Täpselt nõnda nagu iga inimene seab oma elu, et see kulgeks eelarvele kohaselt, löömata viimast lõhki.
Oluline on siinjuures rõhutada, et mingist kasumile orienteeritusest ei ole juttugi. See ei ole mingil juhul koguduse idee. Kui kasum tuleks, suunaksime selle vaimulikku tegevusse.
