Mulle antud nurgake siin elus

Ma tulin ära. Kui igale mu sõnale ollakse vastu, vastu, vastu, siis ei tahtnud ma enam vaenu ajada. Tühi jura ja vaimunärimine lõhub mind. Vastalisus on muutunud nagu elu olemuseks. Sellel aastal tundub, et pahandus ja tüli on ühiskonda justkui sisse süstitud. Issand ütleb: «Ei püsi kaua see koda, kus valitseb tüli ja riid.»
Kuna ma ei suutnud ühiskonnas mõnda väikest kriipsugi muuta, siis tulin ise ära, tõmbusin eemale. Kui ma kogu aeg valel teel olen ja kõik aeg väga pahasti teen, siis on õudselt halb enesetunne. Nii ma tõmbusin vaikimisse. Üks mees, Jaan Hall vist nimi, kes Estonia katastroofist pääses, avaldas kusagil, et tõmbus päästeparves kerra ega rääkinud kellegagi. Nii minagi tõmbusin oma kerra.
Ma ei sobi inimeste sekka, ei kõlba seltskonda. Tajusin juba lapsena, kui rumalat ja tühja juttu nad pidudel ajasid. Kuidagi ei suuda nende naljatlustega kaasa minna. Olen sündinud liiga tõsisena. Ma olen pea kogu elu teinud seda, mida peab, peab, peab. Olen liiga kerge käega endast ära andja. End säästa ma ei oska. Minu kadunud isa ütles: «Muudkui ala vaata kella ja joose, põle aega sinnasamusessegi minna.» Haiget teeb kusagil. Kas inimene peab lõputult jooksma ja tallalakkuja olema?
2003/2004. aasta talvel pidasin metsaonni. Kusagil Eestis. Vajan vaikust ja lihtsat olu nagu õhku. Päeviti käisin metsas tööl. Neli tundi oli vaja vastu pidada, siis oli mul söögiaeg onnis. Tegin kaks perioodi päevas. Korra nädalas käis auto ja viis lõigatud puud ära. Autojuhiga rääkisime vaid ilmast. Sain puude eest raha.
Olin unistanud sellisest lihtsast elust. Et lähed hommikul tööle ja saad rahulikult oma tööd teha. See oli õndsus. Lumesajuga tööle ei läinud. See oli mul täielikult oma teha. Sajuga pidi kasutama lumekatteid ja sadu rõhus madalaks, väsitas väga. Sajupäevad olid enda päralt. Lugesin onnis ja tuli prõgises ahjus.
Kuidas mulle meeldis tuld teha ja tule hääl ahjus või pliidi all. Loodushääled on kõige kaunim muusika mu kõrvadele. Kohe pimeda hakul algas kütmine. Kütsin onni hästi soojaks. Ahju kõrvale tehtud asemel lebades võis jalgu soemüürile üles ajada. Unistasin lamades avasilmi.
Igal õhtul lugesin kaks lehekülge Piiblit ja mõtisklesin loetu üle. Hääletu olek tegi minus mõnusa enesetunde. Loodus ei kippunud minuga vaidlema. Loodus ei vaielnud mulle üldse vastu ega mina loodusele. Loodus lihtsalt oli ja seisis. Ma olin alati pidanud loodusvaateid kõige kaunimateks maalideks, mis eal on tehtud. Loodus ju vahetas kogu aeg oma palet ja värvi ja värskust ja tooni. Inimese tehtud tolmunud pildil ei vahetunud enam iialgi miski.
Novembris oli kaua paljas maa ja pimedus, pimedus. Vahel tundus, et keskpäevalgi ei lähe valgeks. Pikast pimedusest tulles oli nii hea küünal süüdata. Kaks küünalt põlesid tavaliselt, üks madalamal, teine kõrval kõrgemal. Pikalt, pikalt, justkui tõmbe ajel vaatasin küünlatulle. Leegi võbinas paistis jõudu ja tuge. Minu sõber küünal – saan ma öelda, pimeduse laps.
Kord õhtul tulin väljast ja istusin kastinurgale. Kotiriidega kaetud kast oli mulle tooli eest. Ülimalt lihtne keskkond. Istusin pausis ja vaatasin onnis ümber: see on siis mulle antud nurgake siin elus. Mulle antud nurgake – hingasin. Hingasin ja olin, olin. Meie ei tea paremat põlve, kui inimene on rahul oma tegemise juures.
Oma viiekümne aasta juures olen näinud mitmesuguseid elupilte Eestist. Olen näinud Hilda-tädi maasse vajunud soohurtsikus, kus ta elas lammastega ühes toas. Meie ei tea paremat põlve, kui inimene on rahul oma tegemise juures. Kas nad kõik – Hildad, Juulid ja Jaagud – pole unistanud kõrgemast ja sinisemast taevast?
Käisin tihti väljas tuule käes. Arvasin, et just tuul viib pahad mõtted eemale. Välisõhus viibimine tegi olemise lahedamaks küll, see oli päris selge. Alguspäevade kitsikusega ei saanud tervist enam võrreldagi. Autojuht küsis, kas ma ei karda siin üksinda olla. Metsas käies ma ei karda isegi öösel midagi. Siin pole kilomeetrite viisi ühtegi inimest. Inimest pead kartma, linna pead kartma, aga metsa pole vaja karta.
Öösel käisin korra või paar väljas. Enamasti oli pime, tume. Kuupaistet ja selget harva. Väike asi oli pool tundi või kauemgi lumes seista ja ümbrust jälgida. Esmalt seisin, kuni silm hakkas metsa kuju eraldama ja kaugemat põhja tabama. Öösel pimedas paistis kõik kuidagi teistmoodi. Ma ei oska seda teile hästi seletada. Meelde lõi ema hääl ja kuju, see, kuidas ta mind sügisõhtul kitlihõlma kahmas.
Kena on midagi oodata enda sees. Eks jõulud olid ootus minugi jaoks, kuigi täiesti üksi ma veetsin siin päevi. Jõulude ajal muidugi tööle ei läinud. Põletasin küünlaid ja jalutasin väljas, et värske kahm õhku toasoojusesse kaasa tuua. Kuuseoksi ümber elamise küll ja küll.
Mõtisklesin, mis on minu jaoks kõige tähtsam seoses jõuludega. See, et Ta tõesti ja tõepoolest sündis. See, et Ta tõesti ja tõepoolest elas. Väiksena kuulsin, et olid muinasjutud kellegi Jeesuse sündimisest. Ei saanud täpselt aru. Kui mõistsin, et Ta tõesti ja tõepoolest elas – see oli pööre mu elus.
Rannar Susi