Elav vesi – kutse armastada Jumala loodut

Ja vaata, vesi voolas templi läve alt välja [—] kõik elavad hinged, kes liiguvad seal, kuhu need jõed iganes tulevad, virguvad ellu. (Hs 47:1,9)

Septembris tähistame Eestis taas looduhoiukuud. Tänavune teema „Elav vesi“ juhib meie pilgu ühele kõige olulisemale kingitusele, mille Jumal on inimesele andnud – veele. Piiblis ei ole vesi pelgalt loodusvara. Vesi on elu sümbol. Vesi puhastab, uuendab, kannab vilja ja kingib elu. Pole juhus, et ka Jeesus ütleb: „Vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.” (Jh 4:14)

Kui Hesekieli raamatus voolab templist välja elav vesi, muutub kõik, mida see puudutab. Surnud paigad hakkavad elama. Kalad tulevad tagasi. Puud kannavad vilja. Kõrb muutub roheliseks. See on võimas pilt Jumala riigist – seal, kus tegutseb Jumal, sünnib elu.

See paneb küsima: kas meie elu toob elu või hävingut?

Jumal usaldas loodu inimese hoolde

Piibli alguses annab Jumal inimesele väga selge ülesande: „Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.“ (1Ms 2:15)

Tähelepanuväärne on see, et Jumal ei pannud inimest ainult „harima“. Ta pani ka „hoidma“. Kristlane ei ole loodu omanik. Kristlane on hooldaja. Meile on usaldatud midagi, mis kuulub tegelikult Jumalale. Psalmis 24 on kirjutatud: „Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius.“

See tähendab, et iga jõgi, allikas, mets, lind, kala ja inimene kuulub Jumalale. Kui austame loodut, austame Loojat. Kui hävitame Tema loomingut, ei kahjusta me üksnes loodust – me rikume usaldust, mille Jumal inimesele andis.

Armastuse käsk ulatub ka looduni

Sageli mõtleme armastuse käsule üksnes inimestevaheliste suhtena. Kuid Jeesus ütleb, et suurim käsk on armastada Jumalat kogu südamest ning „ligimest nagu iseennast“ (Mt 22:37–40). Seega – kas on võimalik armastada ligimest ja samal ajal rikkuda tema joogivett näiteks kasumi, majanduskasvu, intensiivse põllumajanduse eesmärgil?

Kas on võimalik armastada ligimest ja samal ajal jätta talle saastunud maa, mürgine õhk või hävinud kalavarud? Ma usun, et mitte. Loodu ja inimene ei ole kaks erinevat maailma. Nad on üks tervik.

Kui hävitame loodust, jõuab see varem või hiljem tagasi inimese juurde ehk sisuliselt saeme enda või oma naabrimehe oksa kui põletame oma tagaaias jäätmeid!

Väiksemad kalavarud mõjutavad kalureid ja kogukondi. Saastunud veekogud mõjutavad inimeste tervist. Reostunud pinnas ja õhk suurendavad haiguste riski. Elurikkuse vähenemine mõjutab meie toidulauda ja majandust. Kui loodu kannatab, kannatab lõpuks ka inimene.

Olen näinud, kuidas elu tuleb tagasi

Mul on olnud võimalus töötada Eesti keskkonnavaldkonnas üle kahekümne aasta. Selle aja jooksul olen näinud palju murettekitavat. Kuid olen näinud ka lootust. Näiteks kunagi sulges Sindi pais Pärnu jõe suudemest umbes 7 km kaugusel kalade rändetee nende ajaloolistele kudealadele. Sajad kilomeetrid ajaloolisi kudealasid olid kalade jaoks kadunud. Täna on pais eemaldatud. Kalad saavad taas liikuda sinna, kuhu Jumal on nad kudema loonud.

Olen näinud Purtse jõe valgala jääkreostuse puhastamist. Olen näinud Ida-Virumaa poolkoksimägede ja teiste tööstusjääkide korrastamist, mis mõjutasid aastakümneid põhjavett, jõgesid ja inimeste elukeskkonda.

Need ettevõtmised ei olnud lihtsalt ehitusprojektid, vaid märgid sellest, et inimene võib oma eksimusi tunnistada. Mineviku vigu saab parandada. Elu võib tagasi tulla sinna, kus see näis olevat kadunud.

Oluline roll on olnud Euroopa Liidu Ühtekuuluvusfondi toetustel, mille abiga on taastatud jõgesid, puhastatud jääkreostust ning parandatud inimeste elukeskkonda. Need investeeringud ei ole olnud eesmärk omaette. Kõik see on aidanud taastada Jumala loodut ning kinkida inimestele tagasi puhtad veed, kalad, rannad ja looduspaigad.

See meenutab mulle sageli, et kristlikus elus ei piisa üksnes kahetsusest. Meeleparandus tähendab tegusid. Kui oleme midagi rikkunud, peaksime püüdma oma pattu kahetseda ja andeks paluma ning tehtud vigu parandama. Kas ei ole see mitte ka evangeeliumi oluline sõnum?

Looduhoid algab kodust

Looduhoid ei tähenda ainult suuri riiklikke projekte. See algab meist endist. Tasub mõelda: kas ma säästan vett? Kas ma märkan oma kodukoha allikaid ja jõgesid? Kas ma koristan looduses prügi? Kas ma sordin kodus jäätmeid? Kas ma eelistan parandamist uue ostmise asemel? Kas ma mõtlen enne ostmist, kas mul seda asja päriselt vaja on?

Oluline on lihtsalt küsida: kas ma oskan looduses kõndida, vaikida ja tänada Jumalat kõige eest, mida Ta on loonud?

Need ei ole väikesed küsimused. Need kujundavad meie südant.

Kas minu valikud toovad au Jumalale?

Kristlasena peame julgema küsida keerulisemaid küsimusi. Kas minu eluviis toetab elu või selle hävitamist? Kas minu tarbimine on mõõdukas? Kas minu energia- ja transpordivalikud vähendavad või suurendavad kahju loodusele? Kas minu otsused lähtuvad üksnes tänasest kasust või mõtlen ka järgmistele põlvkondadele?

Need ei ole ainult majanduslikud ega poliitilised küsimused. Need on sügavalt vaimulikud küsimused, sest need puudutavad seda, keda või mida me tegelikult teenime.

Jeesus ütles: „Sest kus su aare on, seal on ka su süda.“ (Mt 6:21)

Kas meie südame keskmes on Jumala riik või üksnes mugavus, tarbimine ja materiaalne heaolu?

Katsugem end läbi

Looduhoiukuu kutsub meid märkama vett. Mina usun, et see kutsub meid veel enam märkama oma südant. Kallid vennad ja õed Kristuses – katsugem end läbi. Palugem Püha Vaimu juhatust ning küsigem ausalt: Kas minu elu toob rohkem elu või rohkem hävingut? Kas minu teod toovad au Jumalale? Kas ma armastan Loojat nii palju, et armastan ka Tema loodut?

Jeesus ütles: „Puud tuntakse tema viljast.“ (Mt 12:33) Sama kehtib meie usu kohta. Usku ei mõõdeta ainult sõnade, teadmiste või pühapäevaste jumalateenistustega. Usku tuntakse viljadest.

Kui meie usk toob kaasa puhtamad jõed, tervemad metsad, rikkalikuma elurikkuse, hoolivamad kogukonnad ja tänulikuma suhtumise Jumala loomingusse, siis kannab see vilja, mis austab Loojat.

Palugem, et meie südamest võiks voolata välja seesama elav vesi, millest rääkis Hesekiel ja mida tõotas Kristus. Vesi, mis ei too elu ainult meile endile, vaid ka meie ligimestele ning kogu sellele kaunile loodule, mille Jumal on meie hoolde usaldanud.

Peep Siim

EELK looduhoiukomisjoni liige

EKN looduhoiu töögrupi liige