Noored ei ole pelgalt kiriku tulevik

Eile algas uus kooliaasta. 1. september ehk teadmistepäev, rahvasuus ka tarkusepäev, on Eestis ametlik lipupäev. See tähistab uue õppeaasta algust, aga väljendab sümboolselt ka meie ühiskonna väärtushinnanguid, milles haridusel ja haritusel on olnud sajandeid keskne koht. Õnnitlen kõiki õpilasi, üliõpilasi, õpetajaid, õppejõude, hariduselu korraldajaid, vanemaid ja vanavanemaid ning soovin algavaks kooliteeks Jumala õnnistust ja juhatust.

Kooliaasta alguses kõneldakse taas palju sellest, et noored on meie tulevik – nii perekonnas, riigis kui kirikus. See on ühtpidi õige, kuid teisalt eksitav loosung. Kui noored on alati tulevik, siis millal algab nende olevik? Kui kaua peavad nad ootama, et olla nende hulgas, kellega koos me kirikut juhime ja kujundame ning vastutust jagame?

25.–26. septembril koguneb Laulasmaal teist korda EELK Noortekogu, kuhu kogudused saavad saata 18–35-aastasi delegaate ja vabakuulajaid. Noortekogu eesmärk on julgustada noori koguduseliikmeid võtma aktiivset rolli oma koguduse ja kiriku elus, arutleda üheskoos kirikule oluliste teemade üle ning kujundada erinevate koguduste noortest järjepidevalt toimiv ja kasvav võrgustik.

Eelmisel aastal toimunud Noortekogu sõnumis nimetati ühe suurema väljakutsena suhtumist „sa oled veel liiga noor“. Noored rõhutasid, et vaimulik küpsus ei ole otseselt seotud vanusega ning iga ristiinimene on kutsutud üldisesse preesterlikku teenimisse. Samas puudub kogudustel sageli valmisolek noori vastu võtta ja neile ülesandeid usaldada, mistõttu jäävad paljud pärast esimest kontakti, näiteks leerikooli läbimist, koguduse jaoks kadunuks.

Teisiti öeldes ei ole meie probleem ainult selles, et noored ei taha kirikusse tulla. Mõnigi kord seisneb probleem ka selles, et meie – kogenud kristlased, koguduste juhid, vaimulikud ja piiskopid – ei tea päris täpselt, mida noortega peale hakata, kui nad on tulnud. Küsimus ei ole pelgalt noortele meelepäraste ettevõtmiste korraldamises, vaid selles, kas oskame kuulata nende mõtteid ja arvamusi, usaldada neile päris ülesandeid ning kutsuda neid koos meiega otsustama ja vastutama.

Tegin kevadel oma piiskopkonna praostkondade sinoditel kõigile kogudustele üleskutse leida vähemalt üks noor, keda saata delegaadi või vabakuulajana EELK Noortekogule. Tänan kõiki vaimulikke ja juhatusi, kes üleskutsele on vastanud. Nüüd, aasta peale esimest noortekogu tasub aga küsida: mis on meie kogudustes noorte kaasamise ja usaldamise osas muutunud? Mida peaksime tegema teisiti, et meie kirik oleks noortele avatud, kõnetav ja kaasav?

Noortekogu on suurepärane algatus, mille eest väärivad tänu selle juhatus eesotsas Osvald Nigolaga, samuti peapiiskop Urmas Viilma ja assessor Mattias Haamer. Selle edu sõltub aga meist kõigist ja sellest, kas noorte osalusest saab kirikus püsiv ja loomulik osa, mitte üksik sündmus või projekt. Meie järgmine samm võiks olla noortekogude ja -võrgustike kujundamine piiskopkondade, praostkondade ning koguduste või piirkondade tasandil.

Tunnistan, et olen ise vaimulikuna teenitud aastakümnete jooksul olnud mõnigi kord kõhklev, kas noori saab piisavalt usaldada ja kas nad ei otsi kirikust pigem meelelahutust kui vaimulikku sügavust ja küpsust. Tänaseks olen veendunud vastupidises. Esimese kahe Noortekogu teemade valik näitab, et noored tahavad arutleda just kiriku olemusega seotud põhiküsimuste üle.

Eelmisel korral oli teemaks „Luterlik identiteet tänapäeva maailmas“, tänavu „Mida tähendab olla liturgiline kirik?“. Need teemad ei ole kirikuvalitsuse poolt noortele ette antud, vaid noorte endi tõstatatud. Juba see kõneleb nende vaimulikust küpsusest, süvenemisvõimest ja soovist võtta Jumalat ja kirikut tõsiselt.

Noori tuleb usaldada ja neid saab usaldada. Ei, noored ei ole ainult meie kiriku tulevik. Nad on koos meiega ka kiriku olevik.

Marko Tiitus

piiskop