Eesti Kirik tähistab ilmumise 80. aastapäeva

1923. aasta jõuludeks ilmunud Eesti Kiriku proovinumbris öeldakse: «Selles ükskord nädalas ilmuvas piltidega kaunistatud ajakirjas leiab lugeja hingekosutavaid artikleid, laule, mõtteteri, juhtkirju, ülevaateid sündmustest maailmas, kodumaa kogudustes, kirikuelust, seda ja teist.
Eesti Kirik tahab usuelu äratajaks olla ja ebakosutavatest usuvaielustest hoiduda. Mitte kirikut purustada, vaid üles ehitada.»
Järjepidevus tagatud
Aastail 1918–1940 ilmus Eestis umbes 440 ajalehte (sh 47 päevalehte) ja 500 ajakirja kokku 10 keeles. Suurim oli väljaannete hulk 1933. aastal: 121 ajalehte ja 195 ajakirja. Ilmumine oli küllalt ebastabiilne: juba asutamisaastal jäi seisma 45% ajalehtedest ja 25% ajakirjadest. Suurimad tiraažid ulatusid päevalehtedel 50 000, nädalalehtedel 30 000, ajakirjadel 37 000ni. Ajakirjandust ilmus u 50 kohas, kõige rohkem Tallinnas (kokku ligi 350 väljaannet) ja Tartus (u 130).
Eesti Kiriku tiraaž oli 2000–3000 eksemplari. Trükiarv oli piisav, et teatud sotsiaalse grupi jaoks täita esitatud funktsioone. Eesti Kiriku ilmumine jääb ajajärku, mil ajakirjandusuurijate hinnangul hakkas paranema riigi majanduslik olukord ja välja kujunema Eesti avaliku informatsiooni struktuur.
Kogu enne II maailmasõja aegse ilmumisaja (1924–1940) kandis Eesti Kirik motot: «Valvake, seiske usus, olge kui mehed.»
Ka 1940. aasta suve alguses jäi Eesti Kirik tasakaalukale ja teravusi pehmendavale seisukohale. Piiskop Kõpp esines pöördumisega, milles manitses rahulikkusele ja kutsus hoiduma provotseerivatest sõnavõttudest, eriti kantslist (Evar Posti TÜ ajakirjandusosakonna diplomitööst).
Eesti Kiriku viimane number ilmus 22. augustil 1940. Välismaal jätkas Eesti Kirik ilmumist väikeseformaadilise ajakirjana algul Rootsis, praegu Kanadas.
Uus aeg lehele
1990. aasta 16. veebruari kuupäeva kannab peapiiskop Kuno Pajula kinnituskiri, millega Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhamets on kinnitatud EELK Konsistooriumi nädalalehe Eesti Kiriku vastutavaks toimetajaks. Aeg oli soodne kristliku nädalalehe taasilmumiseks.
Vajadus regulaarselt ilmuva häälekandja järele tekkis seoses kirikuelu aktiviseerumisega ja täiesti uute kirikutöö valdkondade juurdetulekuga alates 1988. aastast. Loa lehte välja anda sai kirik 1989. aastal, aga esimene number ilmus mõni aeg hiljem, 1990. aasta 4. märtsil.
Sellega oli 50 aasta pikkune Eesti Kiriku-vaba periood Eestis otsa saanud.
Ajalooallikad pajatavad, et Eesti Kiriku taasilmunud esimest numbrit pandi kokku Avo Üpruse ema Anne Schotteri korteris Tartus. Teise numbri kokkupanekuks koguneti juba toimetuse uude kodusse Aleksandri tänavas, kus ruume üüriti Metsamajandilt. Sinna jäädi 1997. aastani, mil toimetus kolis oma praegusesse asupaika Tartus Ülikooli tänav 1.
80 aasta pikkuse ajalooga lehe ilmumisaastaid saab tänaseks kokku tegelikult vaid 30. Tähtsam numbritest on aga teadmine, et «me kuulutame Kristust, Jumala väge ja Jumala tarkust».
Lehe kestmiseks
Eesti Kirik tahab juubeli tähistamiseks lähikuudel heita pilgu tagasi käidud radadele, küsitleda lehega seotud inimesi. Samas kutsume me kõiki lugejaid üles jagama oma mälestusi lehest ja lehe tegijaist, autoritest ja kaastöölistest.
Veel on meie hulgas inimesi, kelle lähedased olid seotud sõja-eelse lehe väljaandmisega. Toimetus on tänulik iga mälestuskillu eest, ükskõik kui kaugest või lähedasest minevikust see tuleb, ja võimalusel püüame need ka avaldada.
Oleme kavandanud ka intervjuud lehe peatoimetajatega aastaist 1990–1995: Joel Luhamets, Evar Post, Villu Jürjo ja Kadri Ugur. Täna vastab küsimustele Narva koguduse õpetaja Villu Jürjo.
Eesti Kirik vajab väga kõigi oma lugejate ja toetajate, kes hoolivad oma lehest, eestpalveid, et tagada lehe kestmine.
Sirje Semm,
Eesti Kiriku peatoimetaja 1996. aasta 17. jaanuarist