Loksa kogudusel oma hingekarjane

1. novembril seati Loksal ametisse õpetaja Andi Kirotar ja tähistati kiriku 150. aastapäeva.
Kirikuõpetaja amet, see on Jumala sõna ja sakramentide jagamise amet ja selle taga seisab ülesanne, mille kirik ja tegelikult iga kristlane on saanud ülestõusnud Issandalt, kui ta on andnud käsu: minge siis ja tehke jüngriteks, tehke minu õpilasteks kõik rahvad neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse – need sõnad lausus peapiiskop Jaan Kiivit Loksa koguduse uue õpetaja Andi Kirotari ametisse kinnitamisel.
Peapiiskoppi assisteerisid praost Jaanus Jalakas ja kaitsejõudude vanemkaplan Taavi Laanepere. Jumalateenistusel teenis muusikaga organist Rolf Uusväli.
Kuus aastat tagasi õpetajaks ordineeritud Andi Kirotar on üle hulga aja taas Loksa koguduse päris oma õpetaja, viimastel aastatel pidi kogudus leppima (ehkki väga tublide) külalisõpetajatega.
Loksalased pühitsesid samal korral aga veel üht tähtsat sündmust: kiriku 150. sünnipäeva.
Oma jutluses meenutas õpetaja Kirotar aega 150 aastat tagasi. Iseseisva Eesti Vabariigi tekkimiseni oli üle poole sajandi, veel ei olnud toimunud esimene üldlaulupidu, ilmumas oli rahvuseepos «Kalevipoeg», ei olnud süttinud ühtki elektrilampi.
Võiksime mõelda, milline kauge ja pime aeg see oli. «Ometi usun,» kinnitas Kirotar, «et meie esivanemail on mõndagi, mis väärib esiletõstmist. Peame väärtustama oma esivanemate usku, meie traditsioone ja selleks on üks tee: peame oma eelkäijaist eeskuju võtma. Meie luterliku identiteedi kett ei peaks katkema, meiegi lapsed peaksid selle meilt üle võtma. Nagu ütleb pühakiri: ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimist!»
Ülikooli kasvandik
Lõuna-Eestist Ahjalt pärit Andi Kirotar (44) on lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna 1996. aastal, see oli taasiseseisvusjärgne teine lend. Esimese praktika sai Kirotar Helme koguduses praost emeeritus Valter Vaasa ja praost Peep Audova käe all. Ehkki tol ajal oli jutuks võimalik teenimajäämine Helmesse, ei olnud Kirotar selleks veel valmis ja temast sai hoopis vanglakaplan.
Seda ametit peab ta veel praegugi, kogudusega on kokkulepe, et õpetaja pühendab paar päeva nädalas tööle Murru vanglas. Et Loksalt Murrusse on päris pikk maa, siis tuleb kõne alla ka mõni lähem koht. Läbirääkimisi peab ta ka Tallinna Diakooniahaigla juhtkonnaga – haigla vajab hädasti oma vaimulikku. Nii väikese koguduse puhul, nagu seda on Loksa, ei saagi soovida, et suudetaks õpetajale väärilist palka maksta, ikka tuleb lisatööd teha.
Koguduse hea vastuvõtt
Kirotaride pere elas varem Rummus, Loksa kogudus pakkus õpetajale korterit kogudusemajas ja nüüd nad – õpetaja koos abikaasa ja kahe pojaga seal elavadki. Poisid käivad Loksa keskkoolis, Hannes-Paul 3. ja Toomas 2. klassis.
«Meid on siin väga hästi vastu võetud, on jäänud mulje, et õpetajat on siia väga oodatud. Tahaksin Loksa kogudusele mitte pettumust valmistada.» Oma tulevikuplaanidest rääkides ütleb õpetaja Kirotar, et tahab teha seda, mis on vaimuliku kohustus. Jumalateenistused ja ametitalitused saavad peetud. Leerikursused ja piiblitunnid hakkavad käima.
Õpetaja soovib hakata külastama neid, kes ise enam kirikusse ei jõua tulla, hoolekandetöös tuleb abiks linna sotsiaalosakond. Küsimust, mida ette võtta, et kogudus ennast ära majandada suudaks, lubab värske õpetaja juhatusega arutama hakata. Mõtteid küll on, kuid neist on vara veel rääkida, on õpetaja tagasihoidlik.
Hingedepäeva eel, kui Loksa kirik 150aastaseks ja kogudus endale uue hingekarjase sai, kuldas hilissügise päike kirikaeda, hulgaliselt rahvast oli tulnud varakult enne teenistuse algust hauaplatse korrastama. Värskelt rehitsetud kalmudele süüdatud küünalde tuled saatsid kirikulisi veel koduteelgi.
Kogudus võib nüüd julgelt tulevikku vaadata – jälle on tulnud aeg, kui Loksal on oma õpetaja.
Tiiu Pikkur