Looduhoiukuu mõtteid
/ Autor: Toomas Jürgenstein / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 7. oktoober 2026 Nr 36 /
Möödunud pühapäeval jõudis lõpule ka EELK-s tähistatud looduhoiukuu. Sel ajal toimus kogudustes mitmeid huvitavaid sündmusi. Isiklikult osalesin Tartu Ülikooli-Jaani koguduse rabametsas toimunud jumalateenistusel ja sellele eelnenud koguduse ühisel looduspäeval. Nimetatud üritus õnnestus, tänase maailma ilu ja valu, mõtestatus ja ohustatus kajastusid harmooniliselt ühiselt veedetud päevades.
„Olukorras, kus inimene on bioloogilise liigina maailma ajaloos enneolematus ulatuses väljunud looduslike piirajate (ressursinappuse ja vaenlaste) kontrolli alt, pole meil muud õlekõrt kui loota vaba tahte toimimisele ja nn eetilisele printsiibile meis enestes (täpsemalt, pühale vaimule [---]), et päästa teised liigid meie liigi „lõugade“ vahelt.“
Teen kiirelt põike, põhjendamaks, miks looduhoiukuud vaja on. Kasutan siin usu ja looduse vahel ülihuvitavaid seoseid loova bioloogi Juhan Javoiši abi, tsiteerides tema artiklit „Paast ja pärispatu matemaatika“ (Postimees, Trinokkel 28.03.2026):
„Olukorras, kus inimene on bioloogilise liigina maailma ajaloos enneolematus ulatuses väljunud looduslike piirajate (ressursinappuse ja vaenlaste) kontrolli alt, pole meil muud õlekõrt kui loota vaba tahte toimimisele ja nn eetilisele printsiibile meis enestes (täpsemalt, pühale vaimule [---]), et päästa teised liigid meie liigi „lõugade“ vahelt.“
Looduhoiukuu lõpp toimus Püha Franciscuse (1182–1226) mälestuspäeval. Kindlasti oli Franciscus oma looduarmastuses teenäitaja ja tema suhted loodusega on kaetud värvikate legendidega. Tunnistan, et ma ei võta paljusid legende sõna-sõnalt, kuid need lood suunasid mind mõtlema inimestele, kes on nii maailmas kui ka Eestis usu ja looduse suhteid mõjukamalt mõtestanud.
Looduse ja eetikaga seoses meenus esmalt Albert Schweitzer (1875–1965). See tagasihoidlik mees saavutas 20. sajandi alguseks maailmas tipptaseme filosoofias, teoloogias ja muusikas. Siiski alustas ta veel kolmekümneaastaselt meditsiiniõpinguid ja pärast lõpetamist sõitis väiksesse Lambarene külla Kesk-Aafrikas. Koos abikaasaga asutasid nad seal põliselanike ravimiseks haigla.
Schweitzeri raamat „Aukartus elu ees“ andis ühiskonnale uue suhtumise loodusesse. Schweitzer oli jõudnud tõdemuseni, et just elus olemine on ühisosa, mille abil saab inimene väärtustada kogu elusloodust. Kõik elav tahab elada, tunneb valu ja väldib surma. Nendest tõdemustest kujunes tema eetika keskne tees – aukartus elu ees.
Tahaksin tuua veel ühe näite Schweitzeri noorpõlvest. Oma mälestustes ütles ta, et tal oli raske mõista, miks peaks õhtupalvusel paluma vaid inimeste eest, ja ta lisas oma väljamõeldud palve: „Armas Jumal, kaitse ja õnnista kõiki, kes hingavad; hoia neid eemale kurjast ja lase neil rahus puhata.“ Ei ole paha sellist palvet ka meie pühapäevakoolides õpetada.
Schweitzeri raamat „Aukartus elu ees“ andis ühiskonnale uue suhtumise loodusesse. Schweitzer oli jõudnud tõdemuseni, et just elus olemine on ühisosa, mille abil saab inimene väärtustada kogu elusloodust. Kõik elav tahab elada, tunneb valu ja väldib surma. Nendest tõdemustest kujunes tema eetika keskne tees – aukartus elu ees.
Loomulikult meenuvad Schweitzeri kiiluvees Eesti teoloogid ja usuinimesed, kes on loodust mõtestanud. Fanny de Sivers (1920–2011) toob usumaailma lülijalgsed. Oma mõtiskluses „Ka putukas väärib meie pilku“ räägib ta surnud mesinikule austust avaldama tulnud mesilastest ja õigeusu pühamehele palveraamatus järge näitavast kärbsest. Olgu öeldud, et neid ilusaid lugusid ei pea sõna-sõnalt võtma.
Ornitoloog Jüri Keskpaik (sünd 1936) räägib loomulikult rohkem lindudest: „Esimest korda tundsin metslõokese läbi, et ühendus Loojaga on olemas. Et kuskil peab andja olema. Teaduslikult seda fakti ei seleta. Linnud edastavad Jumala tarkust.“
Tulen nüüd tagasi oma kirjatüki alguses puudutatud looduhoiukuu laiema tähenduse juurde, mille üheks aluseks on täna kliimakriis. On teaduslik konsensus, et kliima soojeneb ja selle põhjuseks on eelkõige inimtegevus. Soojenemine muudab keskkonda, paljud liigid peavad sellega kohanema või nad surevad välja.
Rääkides kliimakriisi juurtest, on kohane märkida Lynn White juuniori (1907–1987) seisukohti, kes sai tuntuks oma 1967. aasta artikliga „Ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“. Ta väitis, et läänekristlik maailmapilt aitas kaasa tänapäevase ökoloogilise kriisi tekkimisele, kuna see õpetas inimest nägema loodust ressursina, mida võib valitseda ja kasutada.
Rõõmustavalt on kristlus omaaegsest kriitikast õppinud ja hakanud oma pealiinis loodushoiule suuremat tähelepanu pöörama, seda eriti paavst Franciscus I ajal (1936–2025, paavst 2013–2025). Oma entsüklikas Laudato Si' (2015) rõhutas ta majanduse, kultuuri ja loodushoiu omavahelist seotust, kritiseeris ületarbimist ning kutsus üles loodushoidlikule eluviisile.
