Vilistlaste mälestused: Mihkel Kübar
/ Autor: Mihkel Kübar / Rubriik: Tulipunktis, USUTEADUSKOND 35 / Number: 7. oktoober 2026 Nr 36 /
Usuteaduskonnast on eredatest hetkedestki rohkem meelde jäänud väga puudutavaid ja liigutavaid mälestusi. Ma ei olnud kõige tublim ja kohusetundlikum üliõpilane, kuid mind paelus ja huvitas kõik, mis meile õpetati. Hoian siiamaani alles oma ülikooliaegseid konspekte, raamatuid ja kõike muud, mis õpinguid meenutab. Ühel perioodil tegin vist kõiki eksameid suuliselt, sest see oli nii põnev. Need vestlused olid küll tavalise eksamiga võrreldes raskemad, kuid paljuski meeldejäävamad ning pakkusid suurt huvi. Tagantjärele teen sügava kummarduse kõigile õppejõududele, kes minuga nii kannatlikud olid.
Sisseastumiskollokviumil jäime pikalt vestlema Hando Runneliga – seda mitte religiooni, vaid Friedrich Dürrenmatti näidendi „Herakles ja Augeiase tall“ teemadel. Ülikooli astudes olin veendunud, et mul on suur anne keelte peale. Kus mujal saad sa õppida heebrea, kreeka ja ladina keelt? Üsna kiiresti sain aru, et olen endast valesti aru saanud. Keeled tulid väga vaevaliselt, kusjuures lõpuks osutus minu jaoks kõige raskemaks ladina keel.
Kalle Kasemaa jalutas kord „Vana Testamendis eksegeesi“ loengusse, kaks raamatut kaenlas. „Need on raamatud, mida soovitan teil kindlasti lugeda,“ teatas ta reipalt. Peale loengut läksin ja ostsin viimase raha eest Tartu Ülikooli raamatupoest mõtlemata kohe ära Arnold Toynbee „Uurimuse ajaloost“ ja Egon Friedelli „Uusaja kultuuriloo I“. Olen tänulik soovituse eest. Hilisemas eluski olen neid mitmel korral kätte võtnud. Loengu teemaga ei olnud neil raamatutel midagi pistmist – või siiski? Lõppeks on iga asi millegagi seotud.
Palju värvikaid seiku toimus muidugi õppetöövälisel ajal, kuid minu jaoks oli rännak ülikooli teel äärmiselt põnev ja inspireeriv. Kas teeksin samamoodi? Jah, kindlasti. Ühel hetkel tabasin end hinges igatsemas midagi, mida ei osanud sõnadesse panna. Selle tundega jõudsin Urmas Petti leeritundidesse Tartu Ülikooli Jaani kirikusse. Üks kindel päev, mil süütan tööl või kodus olles kindlasti mälestusküünla, on 27. jaanuar.
Iga õppejõu, iga kursusevenna ja -õe kohta võiks kirjutada väga palju, aga see, mis on oluline mulle endale, ei pruugi maailmale nii huvitav olla. Kogu mu usuteaduskonna periood, kuhu sisse sattus isegi ajateenistus Kaitseväes, on minust teinud inimese, nagu ma olen, ja ma olen selle kõige eest lõpmata tänulik.
Mihkel Kübar
Usuteaduskonna BA (2007)
Tallinna Linnateatri direktor
