Roland Karo: noored tulevad meile õppima ka hingenäljast

35 aastat pärast Tartu Ülikooli usuteaduskonna taasavamist on kunagisest saksapärase luterliku teoloogia näoga teaduskonnast kujunenud paik, kus teoloogia kõrval on kindla koha leidnud religiooniuuringud. Instituudi juhataja Roland Karo sõnul seisab usuteaduskonna tulevik eelkõige tipptasemel teaduse, kvaliteetse õppe ja teoloogia ning religiooniuuringute sünergia najal.

Roland Karo on usuteaduskonna kujunemist näinud nii tudengi kui ka õppejõu pilgu läbi ning nüüdseks juhib ta usuteaduskonna tööd. Tähtsa tähtpäeva eel räägib ta lähemalt, milliseks on teaduskond 35 aastaga kujunenud, kes ja miks tuleb tänapäeval usuteadust õppima, milline peaks olema akadeemilise teoloogia suhe kirikutega ning millise usuteaduskonna võiksime eest leida kümne aasta pärast.

Kui vahepeal oli hirm, et teoloogia erialal läheb kehvalt, kuna üliõpilasi on sellel suunal vähe, siis – ma ei julge küll ära sõnuda – just pärast COVID-it näen, et siia tullakse ikka täiesti tõsise sooviga klassikalist teoloogiat õppida.

Kui peaksite kirjeldama Tartu Ülikooli usuteaduskonda praegu, aastal 2026, kellelegi, kes pole üldse selle teaduskonnaga kokku puutunud, siis mis koht see on?

Roland Karo: Mina tulin siia õppima aastal 1999, kui see oli luterliku saksapärase usuteaduskonna nägu. Enamik õppekirjandusest oli meil tol ajal saksakeelne. See kõik on tänaseks muutunud. Selle 35 aasta jooksul, mida olen ise kõrvalt näinud, on esiteks juurde tulnud religiooniuuringute perspektiiv. Kuigi saksapärase evangeelse usuteaduskonna alusmüür on endiselt alles, on sellele juurde tulnud teised religioonid, mida minu õpingute ajal oli palju vähem. 

Teine väga suur muutus on keelekasutus. Tegelikult kirjutavad tänapäeval ka saksa kõige võimsamad teoloogid ikkagi paralleelselt inglise keeles. Üha selgem on, et rahvusvaheline teaduskeel on sõltumata erialast inglise keel. See väljendub väga tugevalt ka nendes tekstides, mida anname üliõpilastele lugeda. Angloameerika akadeemiline mõttemaailm on natuke teistsugune, hoopis vähem formaalne kui klassikaline saksapärane mõtlemine.

Märksõna võiks olla ka avatus. Tegelikult on taasavamisest peale olnud väga oluline, et me ei küsi inimese usutunnistuse kohta. Ole, kes sa oled, aga kui sul on huvi meie eriala vastu, siis oled siia teretulnud.

Nii nagu Tartu Ülikool laiemalt positsioneerib ennast ikkagi rahvusvaheliselt võrgustunud teadusülikoolina, nii näen ka mina meie instituuti. See on sisuliselt ainuke koht Eestis, kus tehakse kõrgetasemelist teadust teoloogia ja religiooniuuringute valdkonnas. Ideaalis võiks sümbioos olla selline, et tipptasemel teadus, mida teevad meie inimesed, kanaliseeritakse kohe auditooriumisse ja lõimitakse õppesse. Meie instituudi lõpetaja peaks olema kursis oma eriala eesliini saavutustega ja olema suuteline sellesse – vähemalt doktoriõpingute puhul – aktiivselt ise panustama. 

Märksõna võiks olla ka avatus. Tegelikult on taasavamisest peale olnud väga oluline, et me ei küsi inimese usutunnistuse kohta. Ole, kes sa oled, aga kui sul on huvi meie eriala vastu, siis oled siia teretulnud.

Milline inimene tuleb tänapäeval usuteadust õppima? Kas tudengite motivatsioon ja taust on võrreldes varasemaga muutunud? 

Kui mõelda nüüd väga suurtes raamides, siis peegeldab see pilt nendest, kes tulevad meile õppima, tegelikult Eesti inimeste religioossust laiemalt. Kui viimaste küsitluste järgi on neid, kes seovad end mõne kristliku konfessiooniga, umbes viiendik, siis ütleksin, et suures plaanis on võib-olla umbes viiendik meile õppima tulijatest ühel või teisel viisil kirikutega seotud.

Kui vahepeal oli hirm, et teoloogia erialal läheb kehvalt, kuna üliõpilasi on sellel suunal vähe, siis – ma ei julge küll ära sõnuda – just pärast COVID-it näen, et siia tullakse ikka täiesti tõsise sooviga klassikalist teoloogiat õppida. Sealjuures valivad teoloogiat kohati ka need üliõpilased, kellel ei ole mingisugust varasemat kokkupuudet kristlusega.

Kui viimaste küsitluste järgi on neid, kes seovad end mõne kristliku konfessiooniga, umbes viiendik, siis ütleksin, et suures plaanis on võib-olla umbes viiendik meile õppima tulijatest ühel või teisel viisil kirikutega seotud.

Teen bakalaureuseõppe esimese aasta üliõpilastega seminari, kus küsin, mis neil seostub sõnaga „usklik“. Kümme aastat tagasi oli seal üsna palju negatiivseid konnotatsioone, kuid ühel hetkel hakkasin märkama, et need on ära kadumas. See, mis inimestel esimesena seostub sõnaga „usklik“, muutub üha positiivsemaks. Minu põlvkonnas on see üleüldiselt ikkagi üsna negatiivne. Ma kahtlustan, et siin on vähemalt osaliselt taga ka religiooni mediatiseerumine. 

Ikkagi väga paljud noored tulevad meile õppima ka mingisugusest hingenäljast. Seda oli näha juba COVID-i ajal, aga eriti nüüd, pärast Ukraina sõja algust. Kui ühiskonnas on rahutumad ajad, on näha, et inimesed otsivad end ja mingit pidepunkti ja selle kaudu leiavad nad tee meie juurde. 

Kui mõtleme vaimsete hädade pandeemiale, mis meil on mitte ainult Eestis, vaid üldse heaolumaades üle maailma, siis tundub, et spirituaalne pidepunkt on ikkagi puudu. Inimestel on ikkagi vaja mingisugust kõrgemat sihti, mille poole püüelda, mis annaks lootust ja jõudu elada. Ma vähemalt loodan, et meie instituudis pakutav annab midagi ka selles osas.

Usuteaduskond paikneb korraga nii akadeemilise maailma kui ka kirikute läheduses. Milline on või hoopis peaks olema teaduskonna suhe kirikutega tänapäeval?

See suhe on ambivalentne ja seda mitte institutsionaalsetel põhjustel, vaid lihtsalt sellepärast, et teoloogia tegemise puhul eristatakse akadeemilist teoloogiat ja kirikuteoloogiat. Minu arvates ei ole see hea mõte. Teatav erinevus siiski on – päris kõike, mida akadeemias arutatakse ja tehakse, ei peaks tõenäoliselt viima otse kantslisse. Osa ideedest, mida akadeemilises teoloogias arendatakse, on küllaltki radikaalsed. 

Samas kui tahta teoloogiat teha korralikult, tähendab see, et teoloogia on kirikueluga seotud, kuid asub teatud mõttes kõrvalseisja positsioonis. Teoloogia ülesanne on kriitiliselt reflekteerida ja liikuda kirikuelust ikkagi teatud mõttes metatasandile. See on ülimalt vajalik selleks, et usutavat teoloogiat välja töötada ja sõnastada. Teisest küljest on see kiriku poolt vaadates teatud mõttes võõrastav just sellepärast, et arutelu toimub metatasandil.

Seega peab teoloogial kindlasti olema väljund kirikutesse, aga see ei saa olla lineaarne – et võtame selle, mida teadusest teada saime, ja siis järgmisel pühapäeval läheme ning jutlustame neid tulemusi otse kirikus. Kahtlemata peaksid tulemused sinna jõudma, aga kui teoloog läheb kirikusse jutlustama, peab ta ikkagi väga selgelt teadvustama, kellele ta kõneleb. 

Kui räägime veel tänapäevastest religioossuse vormidest, siis sel puhul on võrdleva usuteaduse õppetooli religiooniuuringute kaasprofessor Atko Remmel hakanud kasutama sellist mõistet nagu „eksistentsiaalsed väljad“, mis viitab sellele, kuidas tavaline tänapäeva maailmakodanik mõtiskleb elu suurte küsimuste üle. Teaduslikus dispuudis on näha trendi, et üha rohkem pööratakse tähelepanu religioossele keelele.

Tänapäeva sekulaarsed inimesed mõtlevad loomulikult ka elumõtte ja teiste suurte küsimuste peale, kuid on suur tõenäosus, et nad ei kasuta seejuures religioossena äratuntavat sõnavara. Religiooniuurija seisukohalt on küsimus nüüd selles, kuidas selles olukorras religiooni üldse üles leida. See ongi praeguse usuteadusliku mõtlemise tõsisemaid väljakutseid.

Kujutame ette, et tähistame 45 aasta möödumist usuteaduskonna taasavamisest. Millise teaduskonna te tahaksite siis eest leida?

Kui võtame realistlikult ja vaatame rahvastikuprognoosi, on meil tegelikult üliõpilaste mõttes praegu väga hea aeg. See ei puuduta üldse ainult usuteaduskonda, vaid kõiki Eesti ülikoole. Praegu lõpetavad gümnaasiume nooremate põlvkondade suured lennud. Ütleme, et kolme kuni viie aasta perspektiivis peaks meil tudengitega olema väga hästi, aga see ei jää nii. 

Idealistlikus mõttes tahaksin näha üha suuremat sünergiat meie kahe põhisuuna vahel. Mitte mingil juhul ei tohi üles kütta vastandumist religiooniuuringute ja teoloogia vahel, vaid tuleb toetada nende kahe suuna sünergeetilist ja vastastikust väestamist.

Sündimuse faktid räägivad sellest, et kümne aasta pärast on meil tudengeid vähem, mis praktikas tähendab seda, et me peame tegema üha rohkem kvaliteetset teadust. Realistlik vaade kümne aasta perspektiivis on see, et meil on vähem üliõpilasi, kuid me anname kvaliteetsemat õpet.

Kui meil praegu toetab õpetamise eelarve teaduse tegemist, siis kümne aasta pärast peab olema vastupidi – teaduse tegemine toetab õpet. Seega võiks juhtmõte olla, et me õpetame kvantitatiivselt vähem tudengeid, aga kvalitatiivselt paremini.

Idealistlikus mõttes tahaksin näha üha suuremat sünergiat meie kahe põhisuuna vahel. Mitte mingil juhul ei tohi üles kütta vastandumist religiooniuuringute ja teoloogia vahel, vaid tuleb toetada nende kahe suuna sünergeetilist ja vastastikust väestamist.

Sippie Guth