Kas sõnadest piisab?

Meie kirikus arutatakse praegu teemasid, mis puudutavad paljusid inimesi sügavalt. Teoloogilised arutelud elu alguse ja pühaduse, eriti soolisuse ja seksuaalsuse üle puudutavad meie arusaama Pühakirjast, inimesest, patust, armust ja kiriku õpetuslikust vastutusest. Need puudutavad isiklikult ka kirikuliikmeid, kes tunnevad, et aruteludes kõneldakse nende elust. Pole siis ime, et sõnad muutuvad teravaks. Me kõik usume kaitsvat midagi, mida peame oluliseks, kui mitte pühaks.

Meie väärtustest ei anna siiski tunnistust ainult see, mida me kaitseme, vaid ka see, kuidas me seda teeme. Tõe eest seismine ei anna kellelegi õigust omistada teisele varjatud kavatsusi, pidada tema usku vähem siiraks või kujutada teda ette kiriku lammutajana. Viimastel kuudel avaldatud kirjutistes on korduvalt väljendatud mõtteid, et teoloogilise arutelu eesmärk on muuta kiriku õpetust ning et üksteise kuulamine ja arutelud on ainult vahendid kiriku juhtimiseks eemale oma alustelt. Ametivend Veiko Vihuri on kirjutanud: „Paljasõnalisest kinnitusest, et kiriku õpetust ei ole kavas muuta, ei piisa.“ Sellist lauset ei saa tähelepanuta jätta. See väljendab tõsist kahtlust, kas kiriku juhtide avalikke sõnu ja kinnitusi saab üldse uskuda.

Ma võtan seda tõsiselt. Mitte seepärast, et kiriku juhtide otsuseid ei tohiks kritiseerida. Tõden lihtsalt, et ühine arutelu muutub võimatuks, kui selle lähtekohaks on eeldus, et teine pool varjab oma tegelikke kavatsusi. Sel juhul ei hinnata enam öeldud sõnu, tehtud otsuseid ega olemasolevaid fakte, vaid vaieldakse oletatava tulevikuga. Sõnu peavad alati kinnitama teod, samal ajal ei saa kelleltki nõuda tõendeid selle kohta, et ta ei kavatse tulevikus teha midagi, mida ta on korduvalt kinnitanud mitte kavandavat. Inimest, sealhulgas ka kirikujuhti, saab õiglaselt hinnata tema sõnade, otsuste ja tegude, mitte talle omistatud salaplaani järgi.

Olen 33 vaimuliku teenimise aasta jooksul andnud diakoni, preestri ja piiskopi ametivande, tõotades hoida kiriku õpetust ja kuulutada Jumala sõna ustavalt. Ametivande tõotused seovad mind ka praegu. Minult ja teistelt kirikujuhtidelt võib nõuda, et meie otsused ja teod oleksid nende tõotustega kooskõlas. Kuid sama kehtib kõigi vaimulike kohta.

Meie vastus arutelude puhul on olnud selge ja ühene: teoloogiliste arutelude läbiviimine ei muuda kiriku õpetust. Arutelud lähtuvad Pühakirjast ja luterlikest usutunnistuskirjadest ning ükski selle arutelu käigus esitatud arvamus ei saa automaatselt kiriku seisukohaks. Ka arutelu toetavad materjalid ei saa kiriku õpetuse osaks pelgalt seetõttu, et need on tehtud osalejatele kiriku kodulehel kättesaadavaks. Kui kirik midagi õpetuslikult otsustab, saab see toimuda ainult kiriku pädevate organite kaudu ja ettenähtud korras.

Hoolimata sellest, kui tuliseks läheb mõttevahetus arutelude korraldamise üle, ei tohi me eirata tõsiasja, et vaimulikena peame me ikkagi kõik oskama oma õpetust ka selgitada, põhjendada ja rakendada inimeste tegelikus elus. Ja me peame selleks oskama kasutada oma sõnu. Inimeste kogemuste ja murede ärakuulamine aitab vaimulikel paremini mõista, kuidas kuulutada käsku ja evangeeliumi nii, et kõneleme päris inimesele, mitte kujuteldavale usust ärataganenud ja moraalselt allakäinud vastasele kusagil „maailmas“.

Keerulistest küsimustest vaikimine ei lõpeta arutelude toimumist. Seda näitavad ka artiklite ja ühismeediapostituste arvukad kommentaarid. Kirik ei tohi inimeste küsimusi karta, vaid peab käsitlema neid teoloogiliselt vastutustundlikult, ausalt ja rahulikult. Selleks peame eristama fakte, tõlgendusi ja ennustusi. Fakt on see, mida on otsustatud ja öeldud. Tõlgenduse üle saab alati vaielda, kuid ennustused võivad samavõrra täituda, kui ka täitumata jääda. Siiski ei tohi ühtki ennustust esitada juba sündinud tõsiasjana ega oletust kellegi varjatud kavatsuse kohta tõlgendada ümberlükkamatu tõena.

Eks kirikujuhtide kohustus on teha otsustusprotsessid võimalikult arusaadavaks ja vastata põhjendatud küsimustele. See kohustus kehtib ka juhul, kui meile omistatakse kavatsusi, mida meil ei ole. Ka siis tuleb meil need aususe ja tõe huvides tagasi lükata.

Meie kirik ei lagune kindlasti põhjusel, et me kõigis küsimustes ühtviisi ei mõtle. Kirik võib hakata lagunema siis, kui me ei suuda enam näha teisitimõtlejas oma venda või õde Kristuses. Kirik on Kristuse ihu, kuhu me kõik liikmetena kuulume. Seepärast on oluline, et palvetame ja püsime osaduses. Kiriku ühtsus ei ole lõpuks meie oskuste, vaid Püha Vaimu töö. Kuni püsime kirikus, saame tegutseda Kristuse ihuna, sest meil on üks Issand, üks usk ja üks ristimine. Kristus ei ole kutsunud meid samasse kirikusse üksteist välja tõukama või umbusaldama, „vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus.“ (Ef 4:15)

Urmas Viilma

peapiiskop