Mõni ruum oli väike, aga sinna mahtunud mõtted olid suured

Austatud rektor, hea piiskop Ove, head õppejõud ja töötegijad, armsad kaasvilistlased, üliõpilased ja Usuteaduse Instituudi sõbrad!

Kaheksakümneaastase kooli sünnipäeval on põhjust küsida, kust paistab kõige paremini välja selles koolis tehtav töö? Piisab, kui vaatame ringi. Igaüks meist kannab endas midagi, mida on Usuteaduse Instituudist kaasa võtnud.

Minu jaoks algab lugu vanast majast Toompeal, Kiriku tänaval toomkiriku taga. Meenuvad Patkuli trepp, ahjukütte suitsuving ja raamatukogu, kus Harri Rein toimetas raamatute vahel talle omasel moel. Mõni ruum oli väike, aga sinna mahtunud mõtted olid suured. Evald Saag, Elmar Salumaa, Voldemar Ilja, Heli Susi, Jaan Kiivit ja mitmed teised meie õppejõud on mulle jäänud meelde inimestena, kelle isik ja elukogemus kuulusid lahutamatult nende õpetuse juurde.

Tollal õppisime nende käest, nüüd meenutame neid legendidena. Küllap ei oska tänane Usuteaduse Instituudi tudeng veel arvata, millist oma õppejõudu ta kolmekümne aasta pärast samasuguse soojusega meenutab. Õppejõud ise ilmselt samuti mitte. Legendiks saamine ei ole ju ametijuhendis kirjas.

Kui instituut 3. mail 1946 asutati, oli Tartu Ülikooli usuteaduskond suletud ning sõda ja okupatsioon olid kirikult võtnud suure osa tema vaimulikest. Tulevikku oli raske näha. Ometi hakati valmistama ette neid, kes pidid kirikut edaspidi teenima. Selles otsuses oli usaldus Jumala vastu ja vastutus inimeste ees, kelle juurde pidi evangeelium jõudma ka järgmistel aastakümnetel.

Täna võime tänada Jumalat, et töö jätkus. Nõnda säilis Eestis teoloogilise hariduse järjepidevus isegi aastatel, mil seda püüti katkestada. Meie õpetajate ja õppejõudude kaudu jõudis katkematu vaimne pärand meieni. Nüüd on meie põlvkonna kord tööd edasi anda.

Koos instituudi kaheksakümnenda sünnipäevaga tähistame pastoraalseminari kolmekümnendat ja kirikumuusika osakonna kahekümne viiendat sünnipäeva. Need aastapäevad toovad esile, kuidas siin õpitu saab osaks meie koguduste elust.

Täna avatav mälestustahvel Paul-Gerhard von Hoerschelmannile tuletab meelde inimest, kes aitas meie kirikul üles ehitada pastoraalseminari. Tema algatatud töö jätkub igas uues vaimulikus, kes astub oma koguduse ette ja võtab hingekarjasena vastutuse tema hoole alla usaldatud inimeste hingeõndsuse eest.

Instituudi juubelikutsel oli Jaakobuse kirja salm: „Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta.“ (Jk 3:17)

Instituudi töö vilju võime näha kogu meie kirikus, kuid ka paljudes haridus-, hoolekande- ja meditsiiniasutustes ning erinevates riigi kaplanaatides. Meie kõrgkooli vilistlaste ülesanne on aidata inimestel mõista kristlikku usku ja kogeda Kristuse armastust. Selleks ei piisa ainult heast haridusest, vaid vaja on südant, mis on ligimese jaoks avatud.

Peapiiskopina tahan rõhutada, kui oluline ja armas on Usuteaduse Instituut meie kiriku jaoks. Seepärast tänan südamest Sind, hea piiskop Ove, kõiki õppejõude ja instituudi töötegijaid, üliõpilasi, vilistlasi ning toetajaid. Tänan kõiki, kes on aidanud sellel koolil kesta ja kasvada. Ennekõike täname aga Jumalat, kes on kaheksakümne aasta jooksul inimesi siia kooli õppima kutsunud ja pärast instituudi lõpetamist kirikusse teenima läkitanud.

Jäägu meie instituut ka järgmisteks aastakümneteks selleks paigaks, kus kasvab ülalt pärinev tarkus ja kus selle tarkuse head viljad saavad küpseks inimesi kui ligimesi teenides.

Palju õnne ja Jumala õnnistust meie armsale Usuteaduse Instituudile!

Urmas Viilma

peapiiskop, UI vilistlane