Üks istutab, teine kastab, Jumal laseb kasvada

Francis W. Monseth (61) töötab 1971. aastast Minneapolises asuvas Vabade Lutrlike Koguduste Assotsiatsiooni (Association of Free Lutheran Congregations) seminaris dekaanina ja süstemaatilise teoloogia professorina. Alates 1993. aastast on ta Eestis arendanud teoloogilist õpet.

Mis teemadel olete kirjutanud oma teadustööd?
Mul on kunstide magistrikraad Seattle’i ülikoolist teemal «Lutheri arusaamine pastoraalsest teenistusest», teoloogiamagistrikraad (master of sacred theology) teemal «Pühitsusõpetusest Philip Jacob Speneri teoses Pia Desideria» Concordia seminarist (St. Louis, Missouri) ning samast doktorikraad «Milleniarism Ameerika luterluses Augsburgi usutunnistuse 17. artikli valgel». Süstemaatiline teoloogia on mu peamine uurimisala, konkreetsemalt eskatoloogia ja eklesioloogia.
Millised suhted on Ameerika Ühendriikides erinevate luterlike ühenduste vahel?
Üldiselt positiivsed. Erinevate luterlike koguduste ühendusi on Ameerika Ühendriikides umbes tosin, meie kirikuosadus on suuruselt neljas. Suurimad on ELCA (Evangelical Lutheran Church in America/Ameerika Evangeelne Luterlik Kirik) ja Missouri Sinod.
Meie ühendus kuulub konservatiivsemate hulka. ELCA on segu liberaalsest ja konservatiivsest teoloogiast. Meie ühendusel on kontakt ELCA konservatiivse teoloogiaga ja Missouri Sinodiga. Hea on kontakt kõigi luterlastega, kuid oleme natuke mures liberaalse teoloogia pärast.
Millistesse USA osariikidesse on luterlased peamiselt koondunud?
Enamus luterlasi on põhjapoolsetes osariikides, eriti Põhja-Dakotas ja Minnesotas. Mu isa oli luteri pastor Põhja-Dakotas.
Luterlaste arv maailmas kasvab, millistes paikades on kasv suurim?
Dramaatiliselt kasvab luterlus Aafrikas, eriti Etioopias. Meie seminaris on olnud tudengeid Tansaaniast. Viimastel aastatel on Keenias pöördunud paljud muhameedlased. Kogudused kasvavad jõudsalt ka Lõuna-Ameerika maades, kus esineb tagakiusu. Erandiks on Brasiilia, kus kogudused kasvavad tagakiusutagi. Märtrite veri on tihti koguduse seemneks.
Kümmekond aastat olete seotud teoloogilise hariduse ja vaimulike täiendõppega Eestis ja Lätis…
1992. aastal Tallinnas toimunud konverentsil osales kaheksa USA luteri pastorit, kes soovisid edendada kristliku hariduse andmist Eestis. Nad kohtusid konverentsil Eenok Haameriga, kes rääkis soovist luua Tartusse Teoloogia Akadeemia õpetamaks usuõpetuse õpetajaid Eesti koolidele. See oli tol ajal peamine eesmärk.
1993. aasta veebruaris kutsuti mind õpetama esimesele kahenädalasele kursusele teoloogia akadeemiasse. Õpetasin ka Lätis, kohtusin sealsete inimestega ning arutasime plaane, kuidas anda Lätis teoloogilist haridust.
Peagi kutsuti mind tagasi, võtsin seminarist pool aastat vabaks ja tulin 1993. a sügisel koos naise ja kahe noorema lapsega Riiga. Õpetasin Läti Evangeelses Luterlikus Akadeemias, millest nüüdseks on saanud rohkem kui tuhande üliõpilasega ülikool, üks viiest akrediteeritud rahvusvahelisest koolist Lätis.
Siis kutsuti mind taas Tartusse õpetama kahenädalasi kursuseid. Tollest ajast alates olen tulnud umbes kuus-seitse korda kahenädalasteks sessioonideks, et aidata kaasa Lätis ja Eestis. Sel aastal lähen Peterburi pidama seminari Ingeri kirikus.
Ma armastan Eestimaad ja kohatud tudengeid, nad on avatud ja suure potentsiaaliga. On olnud tõeline privileeg tulla igal aastal tagasi. Mul on olnud ka võimalus õpetada mõningaid aineid Usuteaduse Instituudis, kuhu Ove Sander on mind paar korda kutsunud. Olen jutlustanud mitmes Eesti kirikus.
Mis aineid te praegu Tartu Teoloogia Akadeemias õpetate?
Õpetan katehheetikat ning teine kursus on kirikuõpetaja ja tema amet.
Pastorid Ove Sander ja Roland Tõnisson õppisid Ameerikas teie seminaris ning Martin Lall õpib praegu. Kas Ove Sander oli hea õpilane?
Ta oli hea tudeng mitte ainult akadeemiliselt, vaid ka koostöövõimeline, abivalmis ja julgustav, tal oli meie tudengitele väga positiivne mõju.
Ove Sander on õpetanud mulle Tartu Ülikooli usuteaduskonnas homileetikat. Ka teie olete õpetanud homileetikat.
Õpetan meie seminaris kolmandat ehk viimast kursust, sealhulgas ka homileetikat ning Ove oli mu õpilane.
Kas vaimulike täiendkoolituse projekt jätkub ja ka tulevikus saavad Eesti inimesed omandada Minneapolises magistrikraadi?
Jah, oleme avatud igale tudengile ning pakume stipendiume, võimalusel ja vajadusel ka poole kohaga tööd. Püüame tudengeid igati aidata, kuid loomulikult peavad nad vastama esitatavatele nõudmistele.
Teie seminari juures on suur piiblikool…
Me ei tea maailmas ühtegi teist luterlikku piiblikooli, mis oleks meie omast suurem. Eelmisel suvel Uppsalas rahvusvahelisel luterlike piiblikoolide konverentsil selgus, et meie 200 tudengiga piiblikool on suurim. Võrreldes sekulaarsete või kristlike ülikoolidega, pole meie piiblikool väga suur, kuid meid julgustab noorte huvi õppida meil aasta või kahe jooksul Piiblit ja sellega seonduvaid kursuseid. Kuna umbes pooled meie piiblikooli tudengitest on mehed, julgustab meid seegi.
Kogu maailmas on umbes 130 luterlikku piiblikooli: mitu Aafrikas ja Tansaanias, mitu on tekkinud Kesk- ja Ida-Euroopas. Ka mina olen tegev piiblikoolis.
Mida arvate USA plaanist rünnata Iraaki?
Loodan, et sõda ei tule. Arvan, et iga kristlane palvetab rahu eest, siiski on Iraagis vaja režiimimuutust. Parem oleks, kui Saddam Hussein vabatahtlikult võimult lahkuks, kuid ta ei tee seda. Ideaalne oleks, kui rahumeelse võimuvahetusega saaks võimule keegi, kes südamest hoolib inimeste heaolust.
Näib, et president George W. Bush arvab, et Saddam mõistab vaid ühte keelt – tõsist ähvardamist, sõjaväe koondamist Pärsia lahe piirkonda, nagu praegu aset leiab. Usun, et Bush ei tahaks sõda, kui tal oleks muid võimalusi. Ta ei poolda verevalamist, olen selles veendunud. Toimuv on maailma rahu nimel ja võibolla selleks, et ära hoida kolmandat maailmasõda. Iraak on olnud seotud terrorismiga ning taoline areng tuleb peatada.
Osalesite sel aastal Õpetajate Konverentsil, kus Randar Tasmuth tõstatas tõsise teema – vaimulikel on ka ainelised, hingelised ja vaimsed vajadused ning nad võivad tunda end tihti väsinuna, eriti kui napib vahendeid ning nad töötavad maal ja ei saa piisavalt suhelda ametivendadega. Mida te neile soovitate?
See on tähtis küsimus ka USAs. Paljud pastorid on ametist lahkunud, sest pole tundnud Jumala eesmärki. Üks soovitus on, et pastorid kohtuksid regulaarselt: oleksid koos palves, pühenduksid Piibli uurimisele, räägiksid oma igapäevaelust ja annaksid üksteisele nõu. Ja võibolla palvetaksid üksteise eest.
Pastorile on tähtis, et ta saaks rääkida enda ja oma koguduse vajadustest. Siin on tähtis roll peapiiskopil, näen temas pastorite pastorit.
Mõni Eesti pastor on teatud perioodiks saanud vahetada teenistuspaika, näiteks on Joel Luhamets praegu Torontos. Kui inimene saaks kasvõi mõne nädala tööst puhata, oleks see suureks abiks.
Pastorit aitaks osalemine heal piiblikonverentsil. Ta jutlustab ja annab kogu aeg teistele, aga ka tema vajab, et talle antakse. Hea kristlik kirjandus on alternatiiviks neile, kel pole võimalust käia konverentsidel. Väga oluline on Piiblile pühendatud aeg.
Õnn on võimalik ainult läbi usu Jumalasse. Ka pastorid pole vist erandid.
Täpselt. Ka nemad peavad õppima õpetus- või jutlustamisandega inimesi kuulates.
Alar Kilp