Tarbimisarmastus toidab rahulolematust
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 4. detsember 2002 Nr 48 /
29. novembril tähistati säästva tarbimise päeva, mil kutsuti üles inimesi kogu maailmas tarbimist piirama ning tarbimise üle ka järele mõtlema. Mulle meenub Francis Fukuyama mõte raamatus «Ajaloo lõpp ja viimane inimene», kuidas tänapäeva maailm suudab küll inimeste vajadusi järjest paremini täita, kuid inimeste seesmine rahulolu ei ole sellegipoolest suurenenud.
Fukuyama ütleb, et kui 20. sajandi esimesel poolel oli kõva sõna omada raadiot, siis vaid mõni aasta hiljem ainuüksi raadiost enam ei piisanud. Asjade soetamisest peaks tulenema ka seesmine rahulolu, kuid võta näpust! Inimesed omandavad järjest enam materiaalseid hüvesid, kuid ihad ja uued võimalused käivad ikka mitu sammu eespool. Inimesi kasvatatakse tarbima, tarbimisest on saanud väärtus omaette ning tulemuseks on järjest kasvav lõhe ihaldatava ja olemasoleva vahel.
Tänapäeval võimendunud probleem on aga olemuselt vana. 5. sajandi alguses kirjutas kirikuisa Augustinus oma suurteoses «Jumala riigist» kristlastest, keda samuti vaevad selle maailma materiaalsed hüved. On kristlasi, kes elavad laitmatult ja õelaid tegusid põlates, kuid ei manitse ega mõista hukka õelate eluviise, sest nad ei taha neid pahandada. Sellised kristlased armastavad Jumalat, kuid ihaldavad asju rohkem, kui on kohane neile, kes on võõrad selles maailmas.
Ka ei taha pahandada õelate elu need nõrgad kristlased, kes on abielus ja muretsevad oma majapidamise eest. Nad soovivad omada palju selle maailma ajutisi asju ning on Augustinuse sõnul kurvad neist ilma jäädes.
Isegi need, kes elavad kõrgema elustandardi kohaselt, kes pole abielus, kes on rahul vähese toidu ja tagasihoidliku riietusega, on siiski tihti mures sellepärast, et õelad ründavad nende reputatsiooni ja heaolu. Nad ei ihalda küll materiaalseid asju, kuid soovivad olla kiidetud ja populaarsed, nad on tundlikud rahva arvamuse suhtes ning kardavad ihulist piina ja surma. Armastus ajutise vastu ohjeldab ka nende jumala-armastust.
Augustinuse väitel laseb Jumal viletsustel tulla nii heade kui õelate inimeste ellu sellepärast, et mõlemad armastavad seda ajutist elu ja selle pakutavaid hüvesid, kuigi nad teevad seda erineval määral.
Seda, kui palju me armastame heaolu ja materiaalseid hüvesid, näeme kõige selgemini alles neid kaotades.
Armastagem Jumalat ning ärgem laskem ei selle maailma asjadel ega ka inimeste arvamustel endid eksitada.
Alar Kilp
