Kirikulehe pasun ei peagi kõlama kõigile ühtemoodi

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Juhtkiri / Number:  /

Liina Raudvassar. Foto: Erik Peinar

Kristjan Luhametsa kolumn „Kiriku pasun on häälest ära“ tänases lehenumbris tõstatab küsimusi, millest ei saa mööda vaadata. Eesti Kiriku lugejaskond, majanduslik jätkusuutlikkus, ajakirjanduslik kvaliteet ja ajakohasus on teemad, mis väärivad tähelepanu. Tänan autorit arutelu algatamise eest.

Kriitika on vajalik, eriti siis, kui see sünnib soovist midagi paremaks muuta, kui see on konstruktiivne. Milline on praost Luhametsa motiiv, pole selge. Kuivõrd innustas soov „kus viga näed laita, seal mine ja aita“ või hoopis tahtmine teha selgeks, et maksumaksja raha on pruugitud ebakvaliteetseks tooteks. Süüdistusi on ridamisi.

Jaksumööda katsun vastata. Teen seda faktivigu õgvendades, aga eelkõige kutsudes lugejaavalikkust vastama küsimusele: millist Eesti Kirikut me tahame? Kas sellist, mille edu mõõdame vaid tiraaži, klikkide ja tellijate arvu järgi, või sellist, mille headus on seotud avatud mõttevahetuse, hingehoidliku lähenemise ning oma kiriku kooshoidmisega.

Minu meelest ei välista need eesmärgid teineteist, kuid nende tasakaalustamine nõuab enamat kui ärilise edu mõõdupuu rakendamist. Kas kogudusi, kus tavapühapäeval jõuab teenistusele paar inimest, kiirustatakse likvideerima kvantiteedi puudusel? Või oleme rõõmsad, et EELK koguduste võrgustik hõlmab ka neid alasid, kus kiriklik aktiivsus on täna madal, ent võimalus uueks ärkamiseks on antud?

Luhamets juhib tähelepanu ajakirjandusliku kvalifikatsiooni küsimusele, väites, et toimetuses pole ajakirjandusharidusega inimest. Siin vajab kriitika faktiparandust. Soovimata enda CV-d eksponeerida ja olles üldiselt ka veendunud, et praktilises meediatöös pole diplom esmaoluline, pean siiski toimetuse au kaitstes nimetama, et lisaks teoloogilisele kõrgharidusele Tartu Ülikooli usuteaduskonnast on mul magistrikraad ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnast.

Muidugi saab nõustuda, et ka kirikuleht peab olema huvitav, sisukas, professionaalne ja lugejaga arvestav. Olen 100% nõus, et „tuleb teha lugusid, mida tahetakse lugeda; küsida küsimusi, mida inimesed päriselt küsivad …“. Luhametsal on õigus selleski, et pelgalt koguduste aastapäevade kajastamisest ja „tordiavamistest“ kvaliteeti ei kosuta, aga ilma nende lugudeta ei täidaks me ülesannet talletada olulisi kirikuelu sündmusi.

Hambutu on kolumnisti väide, et hoolimata aja survest „purjetab“ Eesti Kirik muutumatul kujul edasi, olles seeläbi koormaks nii konsistooriumile kui annetajatele. Viimase viie aastaga, mil olen peatoimetajana töötanud, on lehe väljaandmises palju muutunud – suuresti aja nõudel. SA Ajaleht Eesti Kirik nõukoguga kooskõlastatult ja toimetuskolleegiumi nõuandel oleme kohendanud nii sisu kui ka vormi ning eelkõige tehnilisi väljundeid.

Eesti Kirikut saab lugeda paberil kolm korda kuus ja digilehena, mille sisu uueneb ka nädala sees ja mis on loetav ka mobiilivaates (nii nagu praost soovib). Kindasti ei ole „digileht üksnes paberleht ekraanil“. Areng sotsiaalmeedias on muljetavaldav: 2017. aastast on Facebooki jälgijate arv kasvanud 1812-lt üle 3000. Olen nõus, et „paberit ei tohi põlata, aga seda ei tohi ka kummardada“. Aga olen täiesti vastu nädalalehest kuukirjaks saamisele. Sellise sammuni saavad viia vaid selged argumendid ja kalkulatsioonid, mitte emotsioon. Praegu väidan, et riskiksime lugejate soovi eiramisega.

Lausa nõutuks teeb väide, nagu oleks Eesti Kirik kaheksaleheküljeline tabloidformaadis nädalaleht. Kui juba ajakirjanduslikke termineid kasutada, siis võiks seda teha kinnistunud definitsioonidest lähtudes. Kindlasti ei ole ega saa Eesti Kirik olema kõmuleht, mis keskendub skandaalidele. Puudub isegi seltskonnaveerg, kuigi see võiks ilmselgelt klikke püüda. Puudub, sest toimetus ei pea seda heaks tooniks ega hingeõndsuslikult vajalikuks.

Sarnaselt teiste meediaväljaannetega – ja eriti arvestades oma väiksust ning seda, et oleme majanduslikult toetatud väljaanne – huvitume ka meie oma lugejatest. Kes nad on, mida lugeda soovivad, millised on lugemisharjumused ja miks kirikulehte tellivad – need on küsimused, millega pöördus toimetus hiljuti oma lugejaskonna poole. Tulemusi tutvustas eelmises numbris toimetuskolleegiumi esimees Kaido Soom. Võib väita, ja õigusega, et 59 digitaalselt laekunud ja 10 paberkandjal vastust ei hõlma lugejaskonna tervikust kriitilist massi ning seetõttu ei saa nende põhjal kujundada põhjapanevaid järeldusi. Aga millestki kõnelevad vastused siiski. Jah, kuulsime ka negatiivseid hinnanguid (ja võtame neid tõsiselt), aga saime eelkõige selge sõnumi: püsime õigel sihil.

Ka viimane lugejaküsitlus veenis, et Eesti Kiriku lugejaskonnas on erineva ootusega inimesi. Nagu EELK-s ja Eesti ühiskonnas üldisemalt. On võimatu vastata kõigile lugejaootustele. Pole võimalik sisustada lehte artiklitega, mis pakuksid kõigile võrdset huvi. Me keegi ei loe ju ka Postimehes või Delfis kõiki artikleid (kuigi just Eesti Kiriku tervikuna läbilugejaid on toimetusele teadaolevalt palju).

Oleme meediatarbijatena osa saanud kogemusest, kus pelgalt artikli pealkirja lugemisega piirdudes sildistame edasise teksti vääralt või üheülbaliselt. Just nii, tundub, juhtus Luhametsaga, kes kurjustab kirikulehte jõudnud väidetava maausu ilmingu pärast. Jah, tuntud folklorist võrdles pealkirjas tõesti pühasid allikaid „jumalate kaevudega“, kasutades selleks tsitaati rahvapärimusest, aga mahukas artikkel ise oli oma fookuses kristlik. Artikli tellimise ja avaldamise aluseks oli Eesti Kirikute Nõukogu looduhoiukuu, mida ka EELK-s hoolega tähistati ning kus raskuspunkt oligi looduslikel pühapaikadel.

Tähelepanu väärib küsimus Eesti Kiriku identiteedist. Luhamets küsib, kelle häälega kirikuleht kõneleb. See on õigustatud küsimus, kuid vastus ei saa olla kitsas. Tundub, et sellega on nõus ka kolumnist ise. Kiriku häält ei moodusta ainult kiriku juhtorganite seisukohad ega üks kindel viis teoloogilisi küsimusi käsitleda. Kirik on elav ja mitmekesine osaduskond, kus on erinevaid arusaamu, küsimusi ja tõlgendusi. Kirikulehe ülesanne ei ole neid erinevusi kunstlikult tasandada, vaid aidata nende üle sisuliselt ja tasakaalustatult arutleda.

Kirikulehe pasun ei kõla kõigile ühtemoodi. Pole välistatud, et mõne kõrva jaoks on pill vahel häälest ära. Küll aga peaksime hoolitsema, et see hääl oleks äratuntav ja et tal oleks midagi olulist öelda. Mitte ainult neile, kes juba kirikulehte loevad, vaid ka neile, kes alles otsivad oma teed usulisel maastikul. Toimetuse nimel kinnitan valmisolekut iga päev selle heaks töötada.

Liina Raudvassar

peatoimetaja