On aeg teha valikuid

Olenemata ühiskondlikust positsioonist on inimesele omane otsida oma ellu midagi enamat. See, mis meid ümbritseb või mis meil on, ei rahulda täielikult meie sügavaid igatsusi ja soove. Inimene mõtiskleb sageli igavikuliselt, ilma et ta ise sellele tähelepanu pööraks. Me kõik tunnistame mingeid eetika norme, tunnetame, mis on meile hea ja mis halb. Hea ja halva vahel käib pidev võitlus, nii meie ümber kui ka sees. Sageli tuleb teha valikuid, tuleb otsustada ja ka vastutada.  
Peagi tuleb aeg, kus minagi pean tegema oma valiku. Politsei- ja piirivalveametis töötamisel on oma vanusepiir ja kui see on ületatud, siis tuleb ära anda relvavöö ja pagunid. Minu töö kaplaniteenistuses on peagi tehtud. Kaplani ametis, mida olen pidanud kolm ja pool aastat, on tulnud pidevalt tegelda valikutega: kuhu minna, mida teha või tegemata jätta.  
Valikutest ajendas mind mõtisklema lugu Jeesusest ja rikkast noormehest Matteuse evangeeliumis. Noormees tuleb Jeesuse juurde, et head nõu saada, ja esitab küsimuse: mida ma pean tegema, et pärida igavene elu? Ta oli rikas, materiaalselt kindlustatud, ja nüüd korraga niisugune mure oma tuleviku pärast. Eks ta oma südames leidis, et midagi jääb vajaka. See, mis tal oli, ei teinud teda piisavalt rõõmsaks ega toonud südamerahu. Jeesus tuletab talle meelde Moosese käske, mis kunagi Iisraeli rahvale antud, ja noormees vastab, et ta on seda kõike pidanud noorusest alates.
Siit järeldub, et ta oli usklik noormees ja pidas jumalasõna pühaks. Samas aga polnud tal sisemist kindlust. See on tavaline nähtus ka tänapäeval. Puudub kindlustunne homse ees. Niisuguseid ütlemisi olen kuulnud ka kristlastelt. On see usu nappus või lootuse puudus – pürgida sinna, kuhu ei loodetagi jõuda? Oma usulistes valikutes peab kindel olema. Kuningas Taavet, kes on käinud läbi tule ja vee, ütleb usukindlalt: «Jehoova on mu karjane, mul pole millestki puudust.» Apostel Paulus aga leiab, et Kristus on tema elu ja surm tema kasu. Kui usukindlad ütlemised, milles pole kahtluse varju! Need mehed olid teinud endale kindla valiku.
Hingevaenlane tahabki, et me Jumala tõotustes kahtleksime. Jumal ei kiusa meid, vaid sageli kiusame end ise oma kahtlustega, kas ma ikka teen nii ja elan nii, nagu püha sõna ütleb, või püüan leida teisi alternatiive.
Jeesus leiab, et rikkal noormehel oli ainult üks segav puudujääk – rikkus. «Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele,» soovitas Jeesus. Selle soovituse peale võib üllatusest ehmuda ja kurvalt lahkuda.
Noormehe valik oli tehtud. Selle Jeesuse sõna peale varises kokku tema viimne lootus igavesele elule. Rohkem ei kuule me temast enam midagi. Kindlasti oli ta sellest soovitusest pettunud ja rohkem tal küsimusi polnud. Oli aeg minna koduteele.
Miks Jeesus nii ütles? Äkki oli tal sellel päeval paha tuju? Ei mitte, vaid jälle tõuseb esile valiku küsimus. Noorhärra soovis kõike korraga: rikkust, mugavat elu, igavest õndsust ja Jeesuse kiidusõnu. Sageli kõike korraga ei saa. Millestki tuleb loobuda.
Jeesuse jutuajamine noormehega oli nii üllatav, et isegi kõikenäinud jüngrid hämmastusid üliväga. «Kes võib siis pääseda?» oli nüüd neil omakorda küsimus. Kaamel läheb hõlpsamini läbi nõelasilma kui rikas jumalariiki. Tundub, et Jeesusel on mingi soov kuulutada ja propageerida vaesus­ideaali. Kuid küsimus ei ole rikkuses, vaid selles, kus ja mille küljes on inimese süda.
Aga jüngrite küsimuse peale vastab Jeesus: «Pääseda oma tegude läbi on inimesel võimatu. Jumal päästab, sest tema käes on kõik võimalik.» Tea, et su Lunastaja elab ja ei jäta sind kunagi hooletusse ega häbisse. Valik on meie teha.  

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi vanem