Traditsioonidest kantud

Kristlik noortefestival «Mina usun» 11.–14. augustini Pilistveres toetus neljale päevateemale: Piibel, Jumal, Jee­sus, Püha Vaim.
Päevad, mida omade keskel Jäpeks (2004. aasta päevade moto «Järgmine peatus – Taevas» järgi) kutsutakse, kujunesid hoolimata vihmasajusest ilmast kohale jõudnud umbes 200 kirikunoorele käesoleva suve meeldejäävamaiks.
Sõnum ja sihtgrupp on samad
Tegemist on EELK noortele suunatud traditsiooniga, mis vanem kui taasiseseisvunud Eesti Vabariik. Mõndagi on suurürituse ülesehituses jäänud samaks nagu esimesel korral Viljandis 1990. aastal. Näiteks on aegumatud sihtgrupp ja sõnum. Aegadeüleseks on jäänud ka kirik laagri tsentrumina, kus toimub päevade avamine ning lõpetamine, kuhu kogunetakse palvusteks ja musitseerimiseks.
Ometi on aastad toonud ka formaadimuutust. Mitmete «veteranide» meelest on ettevõtmine muutunud sisukamaks. Oluliselt on lisandunud ka meelelahutuslikku elementi. Arusaadavalt läks esimestel aastatel palju rammu puhttehnilistele küsimustele, nüüd on korraldusmeeskond professionaalsem ning saab enam panustada sisulistele küsimustele. Pakutav kava on mitmetahulisem, rühmatööde organiseerimisel püütakse arvestada erinevat maitset.
Tänavu saadi valida kümne rühmatöö vahel. Uue väljakutsena pakuti teemat «Muinsuskaitseobjektid Wikipediasse». Wikipedia esindaja selgitas, miks on vajalik muinsuskaitse alla kuuluvate objektide pildistamine ja internetti paigutamine, ning professionaalne fotograaf jagas nõuandeid hea pildi tegemiseks.  
Oluliseks märksõnaks on kujunenud oikumeenia. Noortepäevad, mis toimuvad EELK egiidi all kiriku laste- ja noorsootöö ühenduse korraldusel, on kasvanud üle luteri kiriku piiride, ühendades kristlikke noori erinevatest usuliikumistest. Noored ei sea oma identiteedimäärangul esikohale konfessionaalset kuuluvust, omade leidmiseks piisab määratlusest «olen kristlane, olen usklik». Jäpekad, keda Pilistveres antud teemal usutlen, kinnitavad ühest suust: pole oluline, millisest konkreetsest kirikust me oleme, oleme ühe Jumala lapsed ja meil on ühised väärtushinnangud.
Esmaabi päästab halvimast
17. aastat noortepäevade korraldamisega seotud Mari-Ann Oviir kinnitab oma aastatepikkusele kogemusele viidates, et noored ei ole kunagi ootuspärased: «Nad suudavad mind ikka üllatada ja korraldustoimkonnale on parajaks väljakutseks pakkuda omalt poolt midagi, mis ei ole rutiinselt teatud-tuntud, vaid uus ja huvitav.» Selle aasta juhtnööriks on traditsioonid. «Meie kõnelejad on traditsioonide kandjad. Nad edastavad seda, mida usuvad, ning vahendavad oma kogemusi, kuidas Jumal on neid aastate jooksul kandnud,» räägib Oviir.
Oma usurännakuid vahendasid laagrilistele Joel ja Kristjan Luhamets. Praost Joel Luhamets mäletab hästi esimesi kirikunoorte päevi 1990. aastal Viljandis, mil ta noorte ringis nagu tänagi kitarri saatel ühislaulu vedas ning Jumala osast oma elus kõneles.
Aastatega on poeg Kristjan pühapäevakoolilapsest Kristuse-ealiseks saanud ning teenib isa kõrval taevaisa Tartu Pauluse kiriku abiõpetajana. «Selline isa-poja kombinatsioon sobis kuulutustöös hästi, mõjub vahetult ning haaravalt,» on Mari-Ann Oviir rõõmus.
Noori kõnetab usutavus. Täpselt nii mõjus raadiohäälena paljudele tuttav õpetaja Aare Kimmel, kes usuelu «esmaabi» tunnis jagas oma vaateid kristlaseks olemisest. Piibel käes, nägu täis siirust ning mõistmisvalmidust, möönis ta vanasse rehetuppa kogunenud «kogudusele», et võib oma elust meenutada hetki, mil jalg on vääratanud ning astunud Jumala plaaniga vastuollu. Need on toonud hinge kõledust ja meeltesse masendust.
Piiblist on leidnud praegune teoloog oma sõnul sellisel puhul jalale lambi, mis on taastanud vahekorra Jumala ning iseenda parema minaga. Üheskoos arutati, millal on inimene olukorras, mil talle peaks osutama nn usulist esmaabi.
Selgi aastal toimus Vembu-Tembu turg, heategevuslik üritus, millest saadud tulu – 392,22 eurot – läheb Rannamõisa koguduse noortetöö heaks.
Laagris, kus osalejaid paari­saja ringis, omandavad korralduslikud küsimused vääramatu rolli. Et kõik laagripäevadel kohapeal sujuks, käis läbi eelneva aasta koos umbes 15-liikmeline korraldustoimkond. Tööd juhtinud Mari-Ann Oviir rõhutab vabatahtlike osatähtsust.
Eriti kiidab ta nn sipelgaid. Nii kutsutakse lastest vabatahtlikke, kel on juba mõneaastane festivalikogemus ning kes aitavad kaasa laagri korraldamises ja läbiviimises. Selleks kogunesid nad Titta Hämäläineni juhtimisel ja nn esiksipelga Jaanus Kraavi eestvedamisel neli päeva enne Jäpet ning lahkusid laagriplatsi korda seades alles päev pärast üritust.
Liina Raudvassar

EELK kirikunoorte päevad
toimusid 22. korda,
seitsmendat korda Pilistveres,
osavõtjaid ligikaudu 200,
eelarve umbes 6000 eurot,
järgmine kohtumine aasta pärast, koht lahtine.