Vabadus ja vastutus

Kultuuri määratlusi on palju ning see on tolle mõiste laiapiirilisust silmas pidades loomulik. Määratlused on ise sõltuvad sellestsamast konkreetsest kultuurist, mis eksisteerib mingil ajal mingis kohas ja püüab iseennastki defineerida.
Usuteaduse instituudis peetava kristliku kultuuriloo magistriõppe loenguis olen vaadelnud kultuuri kui Jumala poolt inimesele antud kõikeharivat tegevust, mille raames inimene subjektina ja keskkond objektina lõpuks ühise suurkeskkonna moodustavad. Selle kohaselt peegeldab kultuur meie kõigi tegemiste summat kogu selle suulises, kirjalikus ja käelises-instrumentaalses avaruses. Meie teovõime ja tagajärgede ennustamatus panevad meile vastutuse, mille suurust me ise ei suuda hoomata. Tänapäevase maailma (sh küberruumi) võimalused annavad inimeste kätte mängumaa, kus musti jälgi tagasi võtta ei saa ja ühtede inimeste tegude toimet tunnevad paljud.
Meedia passiivse ja aktiivse kasutamise viisil on suur roll inimese kujunemises. Iga tõene teave ja hästi öeldud sõna on kui hariduse ehituskivi. Seostamata infokildudel ja sotsiaalsel negativismil on aga tugev destruktiivne toime. Äsjane keelefoorum pani mõtlema prof Martin Ehala uuringu tulemusele, mis näitas, et meie üliõpilastest juba ligi poolte emakeeleoskus on akadeemiliselt nõuetekohase väljenduse jaoks ebapiisav. Minu hinnangul on probleem laiem, sest kannatanud on ka kaalukate tekstide lugemus ja mõtlemisoskus. Väärttekstide lugemise vähenemist asendavad lühilood ning hariduse põhi jääb hajusaks. Tulevikule mõeldes meenuvad J. W. Goethe sõnad:
Ei petlik helk ju hetkest kauem huuma,
meis tulev põlv ei hinda koort, vaid tuuma.
Kõik ühiskonnas toimuv puudutab kirikut ja vastupidi. Murelikult täheldan uuema põlve kasvatamata «haritlaste» nähtavust ja mõju avalikus ruumis. Hariduse «vormilisest» pealiskaudsusest halvemad on nihilism, ükskõiksus ja lausa kurjus. Paljudel inimestel on raske majanduslikel ja sotsiaalsetel põhjustel. Seepärast ei peaks siia lisanduma n-ö õhus hõljuva sihipärase või ka adressaadita tigeduse pilved. Minu jaoks on väga oluline küsimus kogu rahva elujõulisusest ja ma tajun, et meie keskkonnas on liiga palju elutervet kultuuri pärssivaid jooni.
Üheks keskseks väärtuseks pean kogu keskkonna puhtust. Puhtus ei alga veekogudest, vaid inimese meelest. Kui puhastub inimene, siis peegeldub see ka veekogudes. Värske Läänemere heitvete uuring (EPL 17.10.2011) näitab, et iga päev toimuv on hullem, kui arvasime, ja kuidas kõik saaste ringiga meisse tagasi jõuab. Sama lugu on ka psühhosfääriga, mille seisundi taastootmise eest me samuti vastutame. Realistina ei saa ma jagada optimismi äkki täiskasvanuks saanud maailmast ja kultuuriliselt avardunud 21. sajandi inimesest. Inimene on praegu sama poolpime ja manipuleeritav kui varemgi. Tänapäeva inimest vaevavad rahutus, emotsionaalne nälg, teadvustamata sihitus, mõõdupuude puudus ja väärikate eeskujude nappus. Vaegtoidetud on kogu meie vaimne elu, süvenemine pühakirja, pühendunud suhtlemine kaasinimesega. Seetõttu aheneb ka võimalus abi leida ja seesmiselt terveneda.
Kuivõrd tunneme end valikutes vabana, sedavõrd oleme vastutavad ümbritseva kultuuri eest Eestis ja kaugemal. Pikas perspektiivis! Meie valikuteks võiksid olla ühelt poolt looduskeskne elustiil, ökopõllundus ja õiglane sotsiaalmajandus ning niisugune vaimulik elu, mida iseloomustavad Kristuse-kesksus, ausus ja heatahtlik rõõmsameelsus. Niisugune kirik tõmbaks ühiskonnas positiivset tähelepanu. Kui midagi selles suunas õnnestuks, siis võiksime loota seda, et aastate kuludes paraneb meie maa ja ka kiriku nägu, ning teiseks seda, et neid jooni meis ja meie elukeskkonnas võiksid hakata igatsema teisedki.
Kas kõik põrmustub küsimuse ees, kust leida selleks jõudu? Organismi tervis oleneb palju vere koostisest. Kiriku sõnalise vereringe hapnikusisaldus ja puhtus mõjutab tervet rahvast ning ringiga jõuab see kirikusse tagasi. Edasi minnes tuleb aeg-ajalt vaadata tagasi, sest meie jäljed on meile antud objektiivse tagasiside üks allikas. Et me uusi vigu tehes vanu vähem kordaksime. Vaadakem siis oma jälgi ka isikliku reformatsiooni kontekstis.

Randar Tasmuth,
usuteaduse instituudi rektor