Klaasi all Eesti
/ Autor: Mari Paenurm / Rubriik: Arvamus, Toimetaja ringvaade / Number: 22. veebruar 2012 Nr 9 /
Nädal tagasi alanud mulluste tulude deklareerimine käivitus oodatud hooga, vaatamata sellele et tulumaksu tagastamise ajaks pannakse inimesed jälle ühele ajajoonele, 28. veebruarile. Tean väga paljusid peresid, kus loodetav summa on juba sendi pealt eelarvesse võetud. Plaanitakse mõni suurem ost, jäetakse midagi suvise puhkuse tarvis või läheb see rahanatuke lihtsalt söögi peale.
Hoolimata sellest, kas sa suusatad vabast ajast Käärikul, Kanadas või kodumetsas, on huvi siinse jätkuva rahvaloenduse tulemuste vastu suur. Kus me elame? Palju meid on? Mis selle teadmisega peale hakatakse ja kas selle tulemusel ka midagi n-ö kollektiivses teadmises muutub, on juba iseküsimus.Rahvaloenduse tulemusi olen palunud meie leheveergudel analüüsima tulla ka selle metoodika väljatöötaja Ene-Margit Tiidu. Proua Tiit on minu meelest suur nähtus ja eeskuju omaette. Ta on suurepärane näide positiivsest Eestist, inimesest, kes küpse väärikusega suunab huvi statistilise korrektsuse suunas, oled sa siis tehnokraat või luuletaja. Nii me oleme ise suurendusklaasi all. Otsekui klaasi all olevana tundsin ennast ka siis, kui üks tuntud Silicon Valley teadusinkubatsiooni koordinaator ütles intervjuus, et seal jälgitakse huviga Eestis toimuvat. «Te olete meie jaoks kui üks väike mudel, mis on tore jälgida,» ütles mees.
Kui teil on väikesi lapsi, siis küllap olete näinud lõbusat ja südamlikku animaseiklust, kus elevandipoeg Horton avastab, et pisikeses tolmukübemes on elu, seal on isegi linnake Kesseküla, mille elanikel, kellega ta tuttavaks saab, on suured probleemid. On elu ja unistused… Ma ei arva, et peaksime siin keskenduma ainult päästelootusele. Väsimuse foon paistab välja. Ja päris kindlasti ei tahaks ma lihtsalt lugeda tulemust uuringust «The Case of Estonia» ilma tegudeta igapäevaelu poliitilistes otsustes. Meid on sedavõrd vähe, et nähes teist eestlast võiksime me enam naeratada. Ka siin, Eestis. Jalad maha panna, natuke taevasse vaadata, käised üles käärida ja peale hakata. Muidu oleme mõne aja pärast lihtsalt maailmamuuseumis klaasi all, teistele mälestada ja kommenteerida.
Mari Paenurm
