Vahel tuleb ütelda julgelt: Armas Issand, mul läheb väga halvasti

Kui minult küsitakse, kuidas mul elu läheb, siis vastan vahel umbes nõnda: seni, kuni Tartus elab veel üks inimene, kes ei tunne Jumalat ega ole osa saanud tema armust, pean ütlema, et väga halvasti; kuid kui Tartus kas või üks inimene leiab Jumala ja päästmise, siis pean kindlasti ütlema, et elan väga hästi.
Eks elus olegi rõõmud ja mured, kurbus ja õnn käsikäes. Nendel mõlemal on oma koht.
Praegu peetakse praostkondades sinodeid, kuulatakse aruandeid ja mõtiskletakse elu üle. Sageli tunnistatakse, et liikmesannetajate arvud küll langevad ja talitusi on vähem, kuid muidu üldiselt elame hästi. See on muidugi tore, kui elatakse hästi ka siis, kui halvasti läheb.
Kuid kas meil ei peaks olema julgust vahel tunnistada, et läheb halvasti või väga halvasti. Meie usk ja kirik ei ole mingi positiivse mõtlemise klubi, kus aina peab kordama: läheb hästi, läheb hästi. Meie usk on end Jumala kätte usaldamine täpselt sellistena, nagu oleme. Midagi ei ole vaja ilusamaks mõelda ja kaunimaks seletada. Meie usk on tõele näkku vaatamine. Olgu tõde siis ilus või hirmutav. Ka hukkumise ohu tundmine on õnnistuseks, kui meie huultele tulevad sõnad: «Issand, halasta.»
Jumala päästvale armule vaadates julgeme tunnistada oma pattu.
Tema armus kindel olles julgeme tunnistada ka tagasilööke kogudustes. Mure liikmete vähenemise pärast ei näita kiriku nõrkust, vaid hoopis tugevust. Meil ei saagi olla suuremat muret, kui on inimeste eemaldumine Jumalast ja tema sõnast, kogudusest ja sakramentidest. Tõeline ja õige mure on meie kiriku suuruse märk.
Aastaid tagasi praostkonna sinoditest artikleid kirjutades sai läbi helistatud hulk kogudusi. Seal, kus möödunud aastal olid liikmesannetajate ja talituste arvud kasvanud, mainiti see kindlasti ära. Nendes kogudustes aga, kus oli tegemist arvude vähenemisega, välditi numbrite teemal rääkimist.
Lahendus hakkab tulema siis, kui me oma probleeme tunnistame.
Kui liikmesannetajate arv väheneb, ei ole lahendus väites, et ega need arvud polegi tähtsad.
Ilmalikustumise ja selle maailma meelsuse võimutsemist meis enestes märkame aga veelgi vähem kui arvude vähenemist.
Me ei peaks tegelema maineparandamise, vaid hoopis meeleparandamisega. Vahel tuleb ütelda julgelt: «Armas Issand, ma elan väga halvasti.» Jumalal on meelevald muuta aegu ja olukordi. Meie aus hinnang oma olukorrale avab meie meeled ja südame Jumala õnnistuste vastuvõtmiseks.
Siinjuures ei taha ma kaugeltki väita, et me peaksimegi olema üks suur halisejate ansambel. Väidan vaid seda, et on vaja tõde tunnistada. Kui me mõistame siiralt Jumala ees kurvastada, siis oskame olla ka tänulikud ja märkame rõõmustada Jumala suurtest imetegudest.
Meie vaevanägemine tundub ka siis olevat tasutud, kui kas või üks inimene päästetud saab. Rõõm ja mure käivad käsikäes. Jumal õnnistagu meid nii elu headel kui ka rasketel aegadel.
Sinodid jäävad peagi seljataha. Loodetavasti on need andnud meile uut indu tööks ja palveks.

Joel Luhamets,
assessor