Maailma narrid

Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks,  et läheks täide, nagu on kirjutatud: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!”

Pauluse esimene kiri korintlastele 1:26–31

Me elame maailmas, kus kutsed on olulised. Me ootame kutseid sünnipäevadele, pulma, galaõhtutele või eksklusiivsetele üritustele. Enamasti kehtib nendel puhkudel reegel: kutse tuleb ära teenida. Sa pead olema keegi – sul peab olema õige staatus, õiged tutvused, piisavalt mõju või silmapaistvad saavutused.

Kuid täna kõneleb pühakiri meile hoopis teistsugusest kutsest. See on kutse Jumala riiki. Ja selle kutse loogika pöörab kogu maailma arusaama pea peale. Jumal vaatab südant, mitte staatust.

Apostel Paulus tuletab Korintose kogudusele meelde midagi väga kainestavat ja samas vabastavat: „Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost.“

Jumala riigi kutse ei ole mõeldud eliidile. Vastupidi, Paulus ütleb, et Jumal on valinud maailma meelest narrid, nõrgad ja halvakspandud. Miks? „Et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.“

See ei tähenda, et rikkad või targad oleksid Jumala riigist välja jäetud. See tähendab, et Jumala riiki ei saa astuda omaenese teenete või uhkuse baasilt. Jumala ees oleme kõik ühtmoodi vaesed, üksi ja armuvajajad. Kutse vastuvõtmiseks peame esmalt tunnistama oma tühjust, et Tema saaks meid täita.

Selle elavaks näiteks on Sakkeus. Ta oli rikas, tal oli võimu, kuid ühiskonna silmis oli ta „halvakspandu“ – reetur, patune ja vereimeja, kes rikastus omaenda rahva arvelt. Tal puudus uskliku auväärsus. Sakkeus oli mees, kes oli harjunud elama „varjus” – mitte füüsiliselt, vaid sotsiaalselt.

Ta oli maksukogujate ülem, mees, keda vihati, kellele tänaval selg pöörati ja kelle suunas ei vaadatud muidu kui põlgusega. Ta oli oma patus ja rikkuses isoleeritud ning üksi. Kuid tema südames oli nälg midagi enamat kogeda. Ta tahtis näha Jeesust. Kuna ta oli lühikest kasvu, ronis ta viigipuu otsa. Ja seal juhtub midagi erakordset. Jeesus ei kõnni temast mööda, ta ei nimeta teda patuseks, vaid hüüab (Luuka evangeelium 19:5): „Sakkeus, tule kiiresti maha, sest täna pean ma jääma sinu kotta!“

See ongi kutse Jumala riiki. Jeesus kutsub Sakkeuse puu otsast alla – reaalsusesse, osadusse. Rahvas nuriseb: „Tema on läinud patuse mehe juurde!“ Kuid Jeesus näeb Sakkeuse südant. Ta näeb meest, kes on valmis muutuma. Siin on inimese igatsuse ja Jumala vastuse imeline kohtumine.

Kui ta püüab Jeesust näha, varjab rahvahulk tema vaate. Aga siin on paradoks: rahvahulk ei varjanud mitte ainult Jeesust Sakkeuse eest, vaid rahvahulk varjas ka Sakkeust Jeesuse eest.

Kui Sakkeus ronib viigipuule, teeb ta midagi oma staatuse kohta täiesti kohatut ja narri. Rikas ja mõjuvõimas mees ronib puu otsa nagu poisinolk! Selle teoga teeb ta end haavatavaks ja nähtavaks. Ta astub välja oma anonüümsusest ja kaitsepositsioonilt. Vaimses mõttes oli see endast märku andmine. Ta tahtis nähtavaks saada. Aga kes keda tegelikult otsis?

Teksti esimene salm ütleb, et Sakkeus „püüdis Jeesust näha saada“. Kuid loo lõppakord (Lk 19:10) kuulutab: „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.“ Hetkel, mil Sakkeus arvas, et tema otsib Jeesust, selgus, et Jeesus oli tegelikult otsinud teda.

Jeesus ei kõndinud sellest puust mööda juhuslikult. Ta teadis täpselt, kes seal oksal istub. Ta hüüab Sakkeust nimepidi, kuigi nad polnud kunagi kohtunud. See näitab, et Jumala arm on alati ennetav. Sakkeuse igatsus puu otsa ronida oli juba Püha Vaimu salajane töö tema südames. Pärast pattulangemist said esimesed inimesed endile viigilehtedest põlled. Viigipuu otsast leiab inimene Sakkeus pääste.

Näib, et Jumal ootab meiepoolset sammu, mis väljub mugavustsoonist. Nii kaua, kuni Sakkeus oli osa massist ja ometi üksi, jäi ta märkamatuks. Alles siis, kui ta tegi midagi narri (nagu Paulus kirjas korintlastele ütleb: Jumal valis maailma meelest narrid), tegi ta end nähtavaks ja vastuvõtlikuks Jumala kutsele. Jumal vastab neile, kes on valmis Tema pärast oma võltsuhkuse kaotama.

Laulik (Psalmid 18:27) ütleb meile midagi sügavat Jumala olemuse kohta: „Puhta vastu sa oled puhas ja kõvera vastu sa osutud keeruliseks.“ See ei tähenda, et Jumal muutuks vastavalt meie tujudele, vaid seda, et meie südame hoiak määrab, kuidas me Jumalat kogeme.

Sakkeus oli olnud „kõver“ oma eluviisidelt, kuid hetkel, mil ta Jeesuse vastu võttis, muutus tema süda puhtaks ja heldeks. Ta lubas anda poole oma varandusest vaestele ja neljakordselt tasuda neile, kellele liiga oli teinud. Tõeline kohtumine Jumalaga muudab kõvera sirgeks.

Kui me ligineme Jumalale alandlikkuses ja siiruses, kogeme Tema lõpmatut heldust. Laulja hüüatab tänulikult: „Ta tõi mu välja lagedale, ta päästis minu, sest tal oli minust hea meel.“ Kujutlege seda – Kõigevägevamal Jumalal on hea meel sinust ja minust! Mitte meie täiuslikkuse pärast, vaid sellepärast, et me oleme Tema lapsed, kes on võtnud vastu Tema kutse. Kutse on esitatud.

Mõelgem veel viimaks sellele, mis on see „minu koda”, see, mida päriselt omaks võin hüüda, see minu olemus nagu Jumal on mind mõelnud?

„Täna on sellele kojale tulnud pääste,“ ütles Jeesus Sakkeuse kojas.

Aamen.

Meelis-Lauri Erikson

Kadrina koguduse õpetaja