Talupoeg Georg Beck aitas eestlastel laulurahvaks saada

Kes on Tartust paarkümmend kilomeetrit Võru poole sõitnud, mäletab tee ääres silti «Kambja – eesti koorilaulu häll».
Põhjuse selliseks reklaamiks andis Johann Christian Quandt noorem, kes 1794. aasta septembris kirjutas vennastekoguduse aruandesse, et Kambja kirikuõpetaja Heinrich Andreas Erxleben on «mõnikord jõulupühil ja kannatusnädalal mõned laulud lasknud kooriviisi laste ja koguduse poolt laulda, mis pole jäänud härduseta, ja kui uudne on see rahvast naaberkihelkondadest kirikusse tõmmanud».
Georg Beck oli toona teismeline. Õieti polnudki ta siis veel Georg, vaid lihtne talupoiss Jüri.

Sündinud vennaste­kogudusega seotud perre
Jüri sündis 1777. aasta 7. oktoobril (vana kalendri järgi 27. septembril) Kambja kihelkonna Vana-Kuuste külas Tootsi talus Juhani ja Kreeda suures peres. Kolme päeva vanuselt lapsuke ristiti. Nime sai ta nähtavasti oma vanaisa Pöka Jüri järgi.
Perekond oli tihedasti seotud vennaste ärkamisliikumisega. Näiteks 1743. aastal oli juurdluskomisjon teiste seas üle kuulanud ka Jüri mõlemad vanaisad ja ühe vanavanaisa – kõik nad kuulusid Kambja kihelkonnas vennastekoguduse liikumise eestvedajate hulka, kes koos ülejäänud pereliikmetega innukalt Piiblit lugesid ja palvetunde läbi viisid. Keisrinna aga suhtus umbusuga talurahva aktiivsusesse, sellepärast siis uurijad ja ülekuulamised.
Kui 1785. aasta kevadel asus Kambja kogudust teenima võimekas pedagoog ja muusikamees Heinrich Andreas Erxleben, oli Jüri alles seitsmeaastane. Küllap osales temagi kirikuõpetaja juhatatud lastekooris. Mine tea, ehk sai ta just siit kaasa koorilaulu pisiku.
1795. aastal käis Jüri Kambja kirikus leeris – lapsepõlv oli nüüd seljataga. Talupidamine jäi ilmselt vanema venna hooleks, Jüri leidis tööd ja teenistust mõisarahva hulgas. 1799. aastal müüs Gustav Johann von Ungern-Sternberg Vana-Kuuste mõisa maha ja asus elama naaberkihelkonda Kanepisse, nimelt Erastverre. Sinna võeti kaasa ka Jüri.
Mõisahärra, nagu ka tema isa, oli talurahva sõber ja usklik mees. Paraku on tagantjärele suuremat tuntust kogunud hoopis tema noorem vend Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternberg, kes läks Vana-Kuustest Hiiumaale ja sealt viimaks kurjategijana Siberisse saadeti.

Jürist sai Georg
Erastveres kirjutati tarepoiss Jüri nime juba hoopis peenemal kombel: Georg. Kui mõisahärra 1807. aasta kevadel suri, sai Jüri pärisorjusest lahti ning vaba mehena võis hakata priinime kandma, niisiis: Georg Beck.
Võimalik, et selline perekonnanimi viitab Pöka talule, kus oli üles kasvanud Jüri isa. Keskalamsaksi murdes hääldub Beck pika e-ga ja tähendab oja või mõnd kõhnemat jõge. Pika vokaaliga hääldust näis kasutavat ka Georg, kui ta oma nime teinekord kahe e-ga kirjutas. Sõltuvalt käekirjast pole mitmel puhul aga üldsegi selge, kas neljatähelise perekonnanime kolmas täht on c või e.

Jäi truuks Kuustele
Niipea kui priius käes, tuli Georg tagasi kodukanti Vana-Kuustesse. Temast kujunes siin üks vennastekoguduse juhtivaid tegelasi. 1809. aasta suvel reisis ta Saksamaale Herrnhuti linna. Seal õppis ta raamatuköitmist ja ilmsesti ka muusikat. Tagasi tulles hakkas Beck tööle raamatuköitjana Vana-Kuuste Isi palvemajas, kus ta oli oma hinge- ja veresugulaste keskel.
Siin töötas Kuuste koolmeistrina tema tädimees Lalli Jaan (1756–1835), siin rajas 1819. aastal oma erakooli Georg Be­cki tädipoeg Johann Laaland (1792–1854), siin sündis ka viimase poeg Cornelius Laaland (1824–1891), hilisem Peterburi Jaani koguduse õpetaja ja esimene eesti soost piiskop (Peterburi kindralsuperintendent), tänu kellele õnnestus hiljem luba saada esimese üldlaulupeo korraldamiseks.
Nähtavasti oli Georg Beck toonud reisilt kaasa kirjandust. Seda asus ta hoolega tõlkima. 1822. aastal trükiti Tartus «Tähhele-Pannemisses. Se ümbre Käändmisse Luggu…», kuid Rudolf Põldmäe sõnul võib Beck olla tõlkinud veel teisigi raamatuid. Heaks abimeheks oli Beck ka siis, kui J. H. Försteri eestvedamisel koostati maarahvale vennastekoguduse lauluraamatut.
1810. a paiku tuli Becki juurde õpipoisiks Maarja-Magdaleena Nava küla noormees Kristjan Kohl. Kolme aasta jooksul õppis Kristjan raamatuköitmise kõrval ka orelimängu ja noodist laulmist ning pidas palvetunde. Iisilt lahkudes asutas ta Naval raamatuköitmise töökoja ja aitas kaasa ümbruskonna usulisele ärkamisele ning palvemaja ehitamisele. Hiljem oli Kohl koolmeister Laiuse ja Kursi kihelkonnas.
Georg Becki võimed jäid paljudele silma ja 1810. aastal kutsusid Tartu eesti kaupmehed ja kalurid teda oma kogudusse köstriks, kuid Beck ei olnud nõus ametit vahetama ning jäi Kuustesse. Aasta hiljem taheti teda saata Saaremaale sealset vennastekoguduse tööd juhtima, kuid seegi mõte jäi vaid mõtteks. Selle asemel rõõmustas Georg Beck oma tegevusega Kambja kihelkonna lapsi.
1811. a. jõuluõhtul korraldas Beck Kuuste palvemajas muusikalise etenduse: seadis üles pildid Kristuse sündimisest ja ilutulestas neid vahaküünaldega. Vaheldumisi juhatas ta poiste- ja tütarlastekoori, pidas lastele palvetundi ning jagas leivapätsikesi. Taoline jõulude tähistamine kujunes lausa traditsiooniks ja koorilaul Kambja kirikus ning palvemajades muutus üha tavalisemaks.

Koorid Tartus ja Viljandimaal
Georg Becki tegevus ulatus siiski ka Tartu linna. 1817. aastal sai temast seal majaomanik. Aleksander Raudjal oli rahva seas suure populaarsusega vennastekoguduse juht, kes poja tõttu pankrotistus. Beck ostis ära tema maja, kuid lubas vanahärral seal edasi elada. Ja juba 1818. aastast võime lugeda, kuidas Tartu palvemajas on sündinud lastekoor ja noorte orkester. Rudolf Põldmäe hinnangul polnud neil aastail Georg Becki järjekindlale tegevusele võistlejat.
Aktiivselt osales Beck vennaste kuulutusretkedel Viljandi- ja Pärnumaale. 1823. aasta paiku asuski ta elama Viljandimaale Tänassilma valda Nurmissaare külla. Kambjast läks Georg ära vallalisena, Viljandimaal sai temast naisemees. Pole teada, millal Georg Beck ja Luise Juliane Masing altari ette astusid. Samuti on selgusetu, kas pruut võis pärineda kuulsast Masingute suguvõsast (olla näiteks Ambla köstri tütar). Küll aga on teada Georgi ja Luise pojad Gustav Beck ja Christian David Beck.
Tänassilmas juhtis Georg Beck vennaste tegevust ning oli väga armastatud. Suure kultuuriloolise väärtusega oli tema tegevus talurahva muusikalisel kasvatamisel. Tema õhutusel püüdsid nooremad vennad ja õed saavutada rohkem osavust laulus, kusjuures neile oli suuresti kasuks positiivorel, mis Beckile kuulus ja mida ka paljud mängima õppisid. Nii sündis suur koor, mis neljahäälse lauluga Jumalat kiitis ja kirikutes rahvast rõõmustas.
Hea eeskuju nakatas naabreid ja avaldas tähelepanuväärset mõju Viljandi maakonnas. Köster Rothberg ja koolmeister Normann viisid siit koorilaulu edasi Pilistvere kihelkonda. 1847. aastal kuulis J. V. Jannsen, kuidas Pilistvere Vitsjärve küla koor Paide kiriku pühitsemisel laulis. Hiljem algatas seesama Jannsen eesti üldlaulupidude traditsiooni.
Laulupidusid Georg Beck ei näinud. Selleks ajaks laulis ta juba taevastes koorides. 63aastase mehe maine elurännak lõppes 8. novembril 1840. a Nurmissaares. Ta maeti Viljandi maakoguduse surnuaiale.
Kristjan Luhamets