Kirikuelu novembris 1932

6. novembril tähistati piduliku jumalateenistusega Tallinna toomkirikus Tartu ülikooli asutaja Rootsi kuninga Gustav Adolfi 300. surma-aastapäeva.

Rootsi-Eesti Ühingu eestvõttel aset leidnud sündmusest oli osa saama tulnud rohkesti rahvast eesotsas riigivanema ja riigikogu esimehega. Kirik oli lillede ja loorberipuudega kaunistatud. Jutluse pidas Tallinna Pauluse õpetaja Rein Uhke. Esines Tallinna Meestelaulu Seltsi koor prof August Topmani juhatusel.
Samal päeval tähistati Tallinna linnamisjoni juhataja Tõnis Saare 50. sünnipäeva. Linnamisjoni koor äratas juubilari koraaliga. T. Saar oli 1913. aastal lõpetanud misjonäride kursused. 1915–1918 oli ta töötanud Peterburis, pidades palvetunde sealses Jaani kirikus. Kodumaal tegutses ta esialgu välismisjoni «reisijutlustajana», alates 1920. aastast kuulutas ta jumalasõna linnamisjonis.
Sindiski oli 6. november suurpäev, seati ametisse uus õpetaja Emil Paigaline. Muidugi oli kirik kaunistatud ja puupüsti rahvast täis. Introduktsioonikõne pidas piiskop Kukk, jutluse noor õpetaja ise, kaasa teenisid õpetajad Grünberg Pärnust ja Rutopõld Tartust. Muljet avaldas Paigalise enda asutatud 80-liikmeline kirikukoor. Soololauludega astus üles õpetaja tütar Lonny Paigaline, orelipuldis istus Pärnu Eliisabeti kiriku organist hr Soodla. Pärast jumalateenistust oli Harmonie seltsi suures saalis pidulik lõunasöök.

Et oleks üks kari ja üks karjane
Jumalariigi töös andis end ühtelugu tunda Sisemisjoni Selts. 11. novembri kuuvalgel õhtul pidas selts elektrituledes säravas Nissi kirikus jumalateenistuse, millest osavõtt oli väga rohke. Sama võis öelda ka 13. novembril Nigula kirikus aset leidnud jumalateenistuse kohta. Laululehtede müügist laekus seltsile kenake summa.
13.–15. novembrini leidis Rakveres kristlike noorte sõprus- ja palvenädalaga seoses aset kursus noorsootegelastele. Arutati, mida vajab praegune Eesti noorsugu, millised võiksid olla noortekoguduse põhimõtted, piiblitundide sisu ja korraldus jms. Muidugi oli ka pidulik noorte jumalateenistus, ja ikka kauni vaimuliku muusikaga. Kristlikud noored palvetasid Jumala poole, et oleks üks kari ja üks karjane ja et kõik jõuaksid Jumala juurde.
Noored kristlased olid endiselt aktiivsed. 19. novembril oli Tallinna Kaarli 3. pihtkonna noortekoondise korraldatud palvenädala lõpujumalateenistus. Tallinna Pauluse õpetaja R. Uhke jutlus põhines Ristija Johannese tegudel. Jumalateenistus lõppes ühise lauluga «Kalla, kallis Isa käsi, rahu minu südame».

Tapal pühitseti kirik
Esimesel Kristuse tulemise pühal 27. novembril pühitseti Tapa uus kirik. Kohale olid tulnud tähtsad vaimulikud isandad: piiskop Kukk, prof dr Rahamägi, Valgamaa praost Lauri, magister Taul, muidugi ka kohalik pastor Gnadenteich. Hommikul oli lahkumisjumalateenistus vanas väikeses kirikus, mis oli õieti endine palvemaja. Lahkumiskõne pidas oodatult kohalik õpetaja, laulis Tapa Haridusseltsi segakoor algkooli juhataja J. Krooni juhatusel.
Rongkäigus suure rahvahulga saatel viidi armulauariistad uude kirikusse, kus oli ees ootamas veelgi suurem rahvahulk. Ruumikas 700 istekohaga kirik ei suutnud mahutada kõiki palvelisi. Kiriku pühitses ja talituse pidas piiskop Kukk, jutlustas prof Rahamägi. Järgnes Otepää õpetaja praost Lauri kõne. Rohkesti oli muusikat, mida tegid kaitseväe ja raudteelaste puhkpilliorkester ning koguduse noorteühingu ja haridusseltsi ühine segakoor.
Paul Pressnikoffil (Indra) oli aga kavatsus Tallinna Püha Vaimu kirikus jälle vaimulikke vesperkontserte korraldama hakata. Iseloomult olid need stiili- ja maitserikkad kavad. Esimesel vesperkontserdil 27. novembril kanti ette Schuberti G-duur Missa, mis köitis oma «õrna innukuse ja naiivse romantikaga», nagu kirjutab ajaleht Vaba Maa.
Huvi pakkus ka Bachi harva mängitav väike kontsert viiulile ja oboele. Lõpuks kanti ette Händeli jõuline «Halleluuja» oratooriumist «Messias», mis iseäranis hästi õnnestus. Hea eduga esinesid lauljad Olly Tallmeister ja Gerhard Tomasberg. Kontserti juhatas Paul Pressnikoff ise.
Johan Tamverk tegi 27. novembril Tartu Jaani kirikus oma loomingu õhtu metodisti kiriku sega- ja lastekoori ning solistide kaastegevusel. Olid koorilaulud, improvisatsioon orelile, soololaulud, palad keelpillikvartetile ning kantaat «Üksipäinis» koorile, baritonile ja orelile. Ettekanded tunnistati rahuldavaks. Erandiks oli muusikateadlane Karl Leichter, kes kirjutas: «Juba väikestes koori- ja soololauludes valitses ühetoonilisus ja sarnasus ülesehituses ja meeleolus. Leida polnud midagi isikupärast.»

Köstrid – isa ja poeg
1. novembrist vabastati emerituuri õigustega omal soovil ametist 82. eluaastasse jõudnud Vändra köster Arnold Rossmann.
Kuid Arnold Rossmann oli suutnud endale poja näol ka järglase kasvatada, kes 1932. aastal sai 40aastaseks. Tol ajal oli ka see juubel, mida tähistati suurejooneliselt. Muidugi kui asjaosaline seda väärt oli. Elmar Rossmannil (hilisema nimega Priit Ardna) tuli juba 4–5aastaselt tunde klaveri juures istuda ja harjutada. Õppides Rudolf Grivingi muusikakoolis Tartus, valmistas ta end ette Leipzigi konservatooriumi astumiseks, millest aga maailmasõja tõttu loobuma pidi.
Tuli hoopis Türgi rindel võidelda emakese Venemaa eest. Sõja lõppedes sai Elmar Rossmannist isa eeskujul köster, esialgu Tiflisis, siis Tartu Jaanis, edasi Tallinna katoliku kirikus ja Viljandi maakirikus, millele lisandus Ugala muusikajuhi amet, kus tegutses ka aastal 1932.

Lahkus Hendrik Prants
17. novembril lahkus ja kolm päeva hiljem maeti Tallinna Rahumäe kalmistule eesti vanim ajakirjanik, kirikuringkondades oma kirjutiste poolest hästi tuntud Hendrik Prants. Kauemat aega oli ta olnud juhtivalt tegev meie vaimuliku ajakirjanduse alal.
Sündinud oli ta 12. märtsil 1858 Võrumaal Vastseliina kihelkonnas taluperemehe pojana. Esimesed mõjuvad usumuljed sai ta emalt, kes teda alati jumalateenistustele kaasa võttis. Hariduse omandas Vastseliina kihelkonnakoolis ja Soome ülikooli vabakursustel. Ajakirjanduslikku tegevust alustas H. Prants 1888. aastal, olles viis aastat Postimehe toimetuse liige.
1893–1902 toimetas ta Pärnus ajakirja Linda, millele järgnes uuesti toimetajatöö Postimehes. Kristliku ilmavaate tõttu usaldati talle nädalalehe Ristirahva Pühapäevaleht toimetamine, mida ta tegi lehe väljaandmise lõpetamiseni 1919. aastal. Tema ajal tõusis selle lehe lugejate arv 5000ni. Tema artikleid loeti meeleldi, sest ka tema poliitilised ülevaated toetusid kristlikule ilmavaatele.
Ristirahva Pühapäevalehe kõrval toimetas ta aastatel 1906–1909 ka kristlikku poliitilist nädalalehte Sõnumitooja. Kui 1920. aastal hakkas ilmuma Meie Kirik, paluti H. Prants ka selle toimetuse liikmeks, kuhu ta jäi lehe lõpetamiseni 1931.
Prants tegi kaastöid ka Eesti Kirikule. Oli hea Eesti ja Põhjamaade ajaloo tundja, avaldades kaheosalise «Eesti Rahva ajaloo», «Eesti vanema ajaloo» jt raamatuid. Tema tõlgitud oli ka soomlase Lindequisti «Üleüldine ajalugu». Tema enesehinnangut iseloomustavad sõnad, millele Prants palus üles ehitada oma kirstupanemise kõne: «Jumala armust olen mina, mis mina olen.»
Mati Märtin