Paistu pastoraat paistab uue aja künnisel lootusrikas
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudised / Number: 20. märts 2013 Nr 13 /
Möödunud aasta lõpp ja käesoleva algus on olnud Paistu kogudusele Mulgimaal rõõmu- ja teguderohke, sest koguduse omandisse jõudis tagasi 49 aastat tagasi omanikult ära võetud ajalooline pastoraadihoone, kuhu uuel Eesti ajal sotsiaalkeskus paigutati.
Seni kitsastes oludes tegutsenud kogudus saab nüüd toimetada avaras ja valgusküllases majas, kinnitab koguduse õpetaja Raivo Asuküla Eesti Kirikule.
Sõit Paistu kummutab ettekujutuse Viljandimaast kui ühtlaselt tasasest maanurgast. Kuplid ja künkad, orud nende vahel asuvate heinamaade, põllutükkide ja metsatukkadega annavad siinsele maastikule sootuks vahelduva ilme. Sõit üle Väikese Emajõe toob meelde Hendrik Adamsoni mõjusad luuleread: Ku Pikasillast üle saa, suud anna mullal ma … Jah, mulkide identiteet on üle Eesti tuntud.
Paistmas kaugele
Mitte üksnes ainelise rikkuse, vaid ka vaimuvara poolest on need majapidamised eeskujuks olnud, siinsetest Eesti taludest on sirgunud mitmed kultuuriloos tuntud kujud.
Erandiks pole Paistu, kiriku lähedal asuvas kihelkonnakoolis said esimest koolitarkust ärkamisaja kirjamehed Juhan Kunder ja Mihkel Veske, Paistust on pärit ka Oskar Lutsu isapoolsed esivanemad, kooliõpetajana tegutses siin 1880–1911 helilooja Friedrich August Saebelmann. Kõnelemata pastoritest, kelle rahvahariduslik mõju Paistust üle Eesti jõudis.
Nagu nimestki aimata, asub Paistu maastikuliselt ümbrusest kõrgemal, kirikutorn paistvat Viljandi lossimägedessegi kätte. See on kunagise kihelkonna keskus, tõmbekeskus tänapäevases tähenduses.
Rebides meeled lahti möödanikupaleusest vaatan ringi hoone järele, mis võiks sobida ettekujutusega pastorimajast. Veel enne, kui näen õp Raivo Asuküla trepilt kutsuvalt viipavat, saan aru, et seesama toekas majamürakas kirikust otse üle tee ongi hoone, mille pärast mitu tundi vältava sõidu Tartust ette võtsin.
«Maapastor peab kõike tegema,» kinnitab õp Asuküla jalgrajal lumerookimist lõpetades. Nüüd võtab ta aega külalisele ekskursiooni teha. Vaatame 13. sajandi lõpuveerandil ehitatud Maarja kirikut, kirikuesisele rajatud lipuväljakut ja kirikumõisa ansamblisse kuuluvaid hooneid. Peale ajalooliste saan näha pühakoja lähedal asuvat väheldast puust maja, mis jõudis koguduse omandisse alles taasiseseisvumise künnisel, kui kogudus vajas kantseleiks ja kooskäimiseks eraldi hoonet. Et kahte kogudusemaja pole vaja, plaanitakse korralikult hooldatud roheline maja ära müüa.
Kõndimist on palju
Kui õp Asuküla vana pastoraadi ukse võtmega avab ja me jalgu lumest puhtaks kloppides sisse astume, võtab meid vastu pastoraadi põlisasukas, kurrunurruv hiirekuningas, kes aega kaotamata vaimulikule oma söögisoovist märku annab. Liigume kassi järel välisukse kõrval asuvasse ruumi, mille koguduserahvas on köögiks sisustanud. Õpetaja näitab välisseina ääres vajunud põrandat, selgitades, et hoonesse on vamm sisse löönud. Köögist üle eeskoja asuv tuba on kantseleiks sisustatud. «Ruumi on meil tohutult, naised ütlevad, et kõndimist on siin palju,» kinnitab Asuküla.
Kõnnime meiegi ringi, et hoone olemusest ülevaadet saada. Raske on oletada, kuidas kõik oli, kui pastoraat viimati talle ehitamisel antud ülesannet täitis, sest 1970ndate ulatuslike ümberehituste käigus on siin palju muudetud. Praegu kasutusel olev välisukski on alles siis kirikupoolsesse seina raiutud, algselt avanes fassaad üksnes pargi poole.
Maast laeni kõrguvaid ahjusid on koridoris mitu. Õpetaja seletab, et kütmist on külmade ilmadega tõesti palju. Ka siin viimati paiknenud sotsiaalkeskusele sai saatuslikuks ahiküte, mida vastavad euronõuded ei lubanud, ja sestap asutus likvideeritigi või õieti viidi üle moodsamasse, selleks spetsiaalselt rajatud hoonesse.
Õp Asuküla rõhutab, et kogudus ei oleks rendilepingut vallaga omaalgatuslikult lõpetanud. Seda on aga raske mõista mitmel kohalikul, kes kogudust hoolimatuses süüdistavad, kuna seoses siin hooldekodu likvideerimisega kaotas 12 inimest töökoha, uude sotsiaalkeskusse võeti vanast kaasa vaid kaks nooremat töötajat. Õpetaja mõistab inimeste ärritatust, sest viiele perele oli siit saadud palk pere ainsaks sissetulekuks. Maal on tööandjatest aga niikuinii põud.
Maja täis ajalugu
Koridoriseinalt vaatab raamitud fotolt meie peale vaimulikukuues mehe intelligentne nägu. «Minu eelkäija siin,» tutvustab Asuküla õp Jaan Muru (1900–1987), traagilise elukäiguga meest, kes oli aastatel 1957–1964 Paistus õpetajaks pärast vabanemist Nõukogude vangilaagrist.
Raivo Asuküla nimetab Eesti kirikuloo suurkujusid, kes Paistu õpetajatena selle katuse all korteris on olnud. Jah, olid ajad, mil ajalugu ei tehtud üksnes metropolis, vaid tihtilugu just kihelkonnakeskuse pastoraalses õhustikus. Kiriku ja kihelkonnakooli (hävinud sõjas) vahel oli pastoraadi roll vilkas vaimuelus ka Paistus ülehindamatu.
Vaimulikust isa Christoph Martin Lobegott Maurachi (1785–1848) pojana sündis siinsamas Paistus aastatel 1849–1853 õpetajaks olnud Carl Peter Ludwig Maurach (1824–1900), kellest teame, et ta lühemaks perioodiks ametist kõrvaldati, sest viis läbi kiriklikke talitusi õigeusus pettunutele. Muide, ka Carli pojast Paul Maurachist (1862–1895) võrsus vaimulik, kelle teenida sai Vändra Martini kogudus.
Axel Kallase (1890–1922) ja Jaan Bergmanni (1856–1916) nimed on kõnekad nii kirikuloos kui ka laiemalt eesti kultuuriloos, olles kirjameestena hästi tuntud. Kallas oli siin õpetajaks enne Rõuge kogudusse minekut, Bergmann jäi Paistu õpetajaks pärast introdutseerimist 1884. aastal elu lõpuni. Bergmanni kuulsamaks kirjatööks on ballaad «Ustav Ülo», mis on toetanud oma sõnumiga rahvusliku iseolemise aadet mitmel põlvkonnal. Kas pole huvitav, et just kirikuõpetaja pani paberile sellised mõtted muistse vabadusvõitluse ajast? Usinalt korjas Bergmann ka rahvaluulet Jakob Hurdale. See näitab, kuivõrd mureks vaimulik oma rahva loo võttis.
Rahvusliku liikumise ajal käis Bergmann läbi paljude eesti kirjandus- ja kultuuritegelastega. Kokku on ta puutunud ka Lydia Koidulaga, kellel soovitas välja anda luuletuste kordustrüki. Teame, et Koidula suri enne, kui plaan teostuda sai. Koidula abikaasa Eduard Michelson pöördus Bergmanni poole palvega valmistada materjal trükiküpseks. Nii jõudsid suured käsikirjamapid Kroonlinnast Tallinna kaudu Paistu kirikumõisa. Bergmanni koostatud «Koidula laulude» käsikiri valmis 1888, kuid trükki jõudis alles pärast Bergmanni surma 1925.
Pastor Bergmanni köitis väga ka piiblitõlkimise temaatika. 1890 loodi Alaline Piibliparandamise Komisjon, mille eestvedajaks ta esimehena oli. Sealtpeale pakkus Paistu pastoraat tihtilugu katust mitmelt poolt kokku sõitnud piiblikomisjoni liikmetest teoloogidele. Teame, et aastaks 1915 jõudis Bergmann kogu Piibli redigeerida.
Vana maja uus algus
Liikudes mööda maja läbivat koridori avab õpetaja järjestikku seisvaid uksi ja näitab maast laeni ladustatud riideid ja olmekraami. Nüüd lõpuks mahub lahedalt ära «koguduse kaltsumajandus» ehk siis Soomest toodud riideabi, mida mõõduka tasu eest abivajajatele pakutakse, selgitab õpetaja. Kuulen, et ka söögikraamile, mida õpetaja isiklikult Soomest toomas käib, on kohalike seas nõudlus. Nõnda on toetus, mida kirikumõisas pakutakse, suunatud mitte üksnes hingele, vaid ka ihule. Diakooniatöö on Paistu koguduse prioriteete olnud aastaid.
Maja suurim ruum on sisustatud kabeliks. Korrapärastes ridades pingid, altar, lugemispult, harmoonium ja klaver on sätitud tubase jumalateenistuse läbiviimiseks, aknast paistab oma võimsuses Maarja kirik. Õp Asuküla selgitab, et tavapühapäevadel mahub kogudus siia lahedalt ära ja ei pea ressursse suure kiriku kütmisele kulutama. Kabeli asemel kasutavad inimesed meelsamini nimetust kirikla. Kabel on nende meelest vaid surnuaias koolnute tarbeks, selgitab õpetaja naeratades.
Asuküla lisab, et avaras toas, mille Viljandi praost Marko Tiitus kolmekuningapäeval kabeliks pühitses, on ka väga hea akustika, mis võimaldab siin muusikat teha.
Liina Raudvassar
Paistu pastoraat
1829–1831 ehitas Heimtali mõisnik von Sievers
1953 riigistati
1965–1973 seisis kasutuseta
1973–1994 haigla
1996 kogudusele tagasi; kogudus rentis vallale, hoones sotsiaal- ja tervisekeskus
2012 ennistamine kiriklaksSAMAL TEEMAL
Valga pastoraadis on rahvarohke (26/27, 17.06.2009); Torma pastoraadi ajalooratas veereb kolmandat sajandit (38/39, 14.10.2009); Otepää pastoraat on ümberkujunduse ootel (50, 16.12.2009); Viis sajandit samal kohal (4, 27.01.2010); Pastoraadist kulgeb tee läbi pargi kirikusse (26, 09.06.2010); Kursis hoitakse kurss ajaloo säilimisel (42, 20.10.2010; Vanast pastoraadist õhkub möödaniku hõngu (6, 2.02.2011); Jürjod naudivad Narvas pastoraadi-idülli (4/5, 25.01.2012); Rõuge ajalooline pastoraat ootab oma uut ärkamist (35, 12.09.2012).