Peapiiskopi ametist

Armsad õed ja vennad, kallid kaasvõitlejad! Tänan kutse eest ütelda oma sõnum. Ette antud ajalistes raamides piirdun kolme punkti esiletõstmisega.

Ametiaja pikkus
Esimene asi, mida panen kandidaatidele ja valijatele südamele, on dogmaatiku suust võib-olla ootamatu. Küsimus, mis nõuab ja väärib tõsist tähelepanu, on peapiiskopi ametiaja pikkus.
Läinud sügisel avaldasin ajakirjas Kirik & Teoloogia sel teemal põhjalikuma analüüsi «Peapiiskopi ametiaja pikkus». Tuletan teile seda artiklit meelde ja palun, et te seda loeksite või üle loeksite.
Nii palju kordan, et EELK juhtide keskmine ametiaja pikkus on läbi ajaloo olnud keskmiselt 10 aastat. See on väga hea ja mõistlik ametiperioodi pikkus. Mitmed väga tõsised kaalutlused räägivad selle vastu, et peapiiskop oleks ametis märkimisväärselt pikema aja, näiteks 20 või 25 aastat, seega terve inimpõlve.
Meie kirikuseaduse praeguse sõnastuse juures tähendab see seda, et eriline vastutus on vanema ja küpsema põlvkonna vaimulikel. Võime olla tänulikud, et meil on õdesid ja vendi, kes on viiekümnendates eluaastates või kuuekümnendate alguses. Minu sõnum on: hetkel on ennekõike teie õlul, kallid küpsemad kaasvõitlejad, ülesanne katsuda oma kutsumust läbi.
Kui me soovime heade kandidaatide ringi veelgi laiendada, on vajalik leida kevadisel kirikukogul kohane viis ametiaja piiramiseks. See on ühenduses ametiaja pikkusega minu teine sõnum: kui me ei taha neil valimistel mõtelda kandidaadi vanuse peale, vaid pöörata tähelepanu teistele küsimustele ja teemadele, siis viigem kevadel sisse ametiaja piirang!
Pole mitte mingeid teoloogilisi argumente, miks ametiaeg ei võiks EELKs olla piiratud. See võiks olla näiteks 10 aastat. Mõelda võib sellele, et üks kord on võimalus saada näiteks viieks aastataks tagasi valitud. Loomulikult ei tähendaks selline ajaline piirang, et ametiaeg ei võiks kesta lühemalt.

Peapiiskopiameti üle- ja alahindamine
Teise asjana juhin tähelepanu asjaolule, et peapiiskopiametiga ühenduses valitseb kaks hädaohtu: selle ameti ülehindamine ja alahindamine. Kumbki äärmus on kurb ja kahjulik seetõttu, et kutsub esile vastanduvat reaktsiooni ega lase hinnata õigesti olulist tähendust, mis on peapiiskopil meie kirikus.
Ennekõike on meie jaoks väljakutseks, et me ei libastuks – sõnastan teravalt – piiskopikultusse. Kuna selleks puuduvad luterlikus teoloogias ja vaimsuses, luterlikus vagaduses ja praktikas tegelikult eeldused, kutsub igasugune peapiiskopiameti kohatu ületähtsustamine vältimatult esile mõistmatust, vastumeelsust ja vastuseisu. See aga kahjustab märkamast peapiiskopi teenimisanni väärtuslikkust ja olulisust.
Paar näitlikustavat vihjet. Küsitav ja meie luterlikus traditsioonis võõras on kõnelemine peapiiskopist kui karjaste karjasest. Karjaste karjase tiitlil on oma profileeritud tähendus ühenduses paavsti üleilmse jurisdiktsiooniõigusega ja sellega, et selle ameti meelevallas on viimase instantsina – kuna ilmeksimatult – ütelda või kirjutada ette, mida peab uskuma. Luterliku kiriku peapiiskop ei ole minipaavst. Kohasem on kõnelemine ülemkarjasest.
Samuti on sügavalt eksitav mõista EELKd teoloogilises mõttes hierarhilisena. Evangeelse-luterliku arusaama kohaselt ei ole vaimulike ja ilmikute vahekord, aga ka vaimulikuameti erinevad dimensioonid mõistetavad kirikus mitte hierarhia – valitsemise ja kuuletumise – võtmes, vaid üksnes erineval moel toimuva evangeeliumi teenimise mõttes.
Ühekülgne on ka kõnelemine EELKst kui episkopaalsest kirikust, kuna õigusega ja tegelikult on meie kirik episkopaal-sinodaalne kirik.

Rõõmusõnumi-amet ühenduses kiriku kui tervikuga
Kolmandaks nimetan rõhuasetust ühenduses peapiiskopiameti sisuga. Eelviidatud vormel «karjaste karjane» on puudulik muuhulgas mulje tõttu, et peapiiskopiameti fookuses on teised vaimulikud. Kuid see ju ei ole nii! Peapiiskopiameti fookuses on kogu meie kirik.
Niisiis, kui kirikuõpetaja vastutus ja ülesanne on seotud eriliselt kohaliku koguduse juhtimise, ülesehitamise ja edendamisega, siis peapiiskopi vastutus ja ülesanne on seista hea selle eest, et kiriku juhtimine, ülesehitamine ja edendamine ei toimuks mitte ainult meie kogudustes ja praostkondades Eestis ja väljaspool Eestit, vaid ka meie kiriku kui terviku tasandil.
Nii on peapiiskopil eriline roll ühenduses meie kiriku kui terviku juhtimisega, ehkki loomulikult ei tee ta seda mitte üksinda, vaid koos teistega. Oluline on seetõttu mõtelda ka peapiiskopi võimalike lähemate abiliste, s.t piiskopi ja assessorite peale. Piiskop, kes on tema alaline asetäitja ja parem käsi, võiks minu hinnangul olla regionaalse vastutusega ning asukohaga Tartus.
Mis on peapiiskopiameti peamine tööriist? See on rõõmusõnum ehk evangeelium Jeesusest Kristusest, rõõmusõnum patuse õigeksmõistust, jumalatu lepitusest.
Peapiiskopi tööriistaks on niisiis see, mis on kiriku olemasolu, ühtsuse ja terviklikkuse allikas. Tööriistaks on Kristus ise, kes on risti löödud ja üles tõusnud, kes elab ja on olevikuline siin ja praegu.
Peapiiskopi peamiseks tööriistaks on rõõmusõnum, mis on suunatud kogu maailmale. Selle sihiks on kogu kosmos, kogu inimkond. See tähendab nii seda, et kiriku ja peapiiskopi ülesanne on katoolse ulatusega, on suunatud kogu maailmale ja kõigile inimesele, kui seda, et see ülesanne rajaneb katoolsel alusel, Jeesusel Kristusel enesel.
Rõõmusõnum – see peamine instrument, mida peapiiskop kasutab – on see, mis loob uueks ja ehitab üles, teeb katkised hinged terveks. Nii on peapiiskopiamet hingehoidlik amet, sest on rõõmusõnumi jagamise amet.
Rõõmusõnumi tõttu, mis on peapiiskopi peamine instrument, on see amet ennekõike seotud ka jumalateenistusega – sõna ja sakramendiga, mis saavad avalikuks ja mida jagatakse jumalateenistusel.
Jumalateenistus on inspiratsiooniallikas. See on koht, kus Püha Vaim saab tegutseda ja tegutseb. Kui küsime, kus on kiriku ja usu – ja ka peapiiskopi – inspiratsiooniallikas, siis on vastuseks: see on seal, kus kuulutatakse evangeeliumi, kus jagatakse armulauda.
Viimaks. Rõõmusõnumi tõe ja ilu märkamist teenib teoloogia. Seetõttu on teoloogia oluline. Hea piiskop armastab teoloogiat ja toetab teoloogiat.
Niisiis, peapiiskop teenib seda, et kirik tervikuna, kogu oma eluga – oma struktuuriga, oma ametitega, oma nn ilmikutega ja teiste töötegijatega, kogu selle elava osadusena – oleks hea tunnistuseandmine rõõmusõnumist.
Palugem kandidaatide pärast, palugem valimiste ettevalmistamise pärast ja palugem selle pärast, et peapiiskop, kelle peamiseks tööriistaks on rõõmusõnum – evangeelium –, osutuks ise heaks tööriistaks evangeeliumile.

Sõnavõtt EELK vaimulike konverentsi kõnefoorumil «Karjaste karjane».

 

 

 

 

Thomas-Andreas Põder,
EELK vikaarõpetaja,
Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud