Minu inimesed, vol. 2

Rahvuslikel tähtpäevadel kirikusse kogunemisel on mitmemõtteline maik. Mitte tingimata halvas tähenduses, pigem ergutab see kujutlusvõimet ja paneb küsima, millised on ikkagi kiriku ja iga ristiinimese õigused ning kohustused ühiskonna ja riigi ees.
Jeesus ütleb küll selgesti, et tema riik ei ole sellest maailmast, ent käsib ometi jüngritel tasuda nõutud maksud keisrile. Läbi sajandite on kristlasi just nõnda õpetatud elama: ustavatena Jumalale, aga sama kohusetundlike ühiskonnaliikmetena. Viimselt siiski nõnda, nagu nad päriselt ei kuuluks siia.
Elu kui rännak on väga vana pilt selle meelsuse ja hoiaku kohta. Kristlased peaksid olema justkui läbisõidul siin maailmas, makstes nii transiitviisa, kosti kui hotellitoa eest, pannes tähele ja parandades puudusi, mis neile teel silma torkavad, ometi millegi külge klammerdumata, kusagil pikalt peatumata. Sest siht on teisel pool.
Just seetõttu on rahvuslike ja riiklike pühade tähistamisel kirikus mitmemõtteline maik. Muidugi rõõmustame ja täname Loojat, et ta meie rahvale on andnud oma riigi; me palume iga päev, et Jumal aitaks siin maal edendada õiglust, rahu ja kõike head. Ent me teeme seda ometi teekäijatena, kelle peamine huvi on, et reis mööduks turvaliselt ja ebameeldivate vahejuhtumiteta. Me ei saa unustada, et oleme siin ajutiselt.
Muidugi mõtleme sageli neile, kes on siit maalt ja selle rahva hulgast varem läbi rännanud, ja oleme tänulikud, et nad paljud asjad korda on seadnud. Samamoodi mõtleme neile, kes tulevad pärast meid, ning peame oma kohuseks hoolitseda, et neil oleks siin vähemalt sama mugav peatuda. Aga rändureina ei saa me millestki liiga kõvasti kinni hoida ega midagi päriselt enda omaks nimetada. Kõik on meile vaid ajutiselt ja laenuks antud – ka meie rahvus ja riik.
Võib tunduda, et seetõttu ei võta kristlased rahvust, riiki ja selle pühi mitte väga tõsiselt. Need on vaid vahendid, ei iial eesmärk. Ent just see taipamine sunnib meid eriliselt hoolikas olema. Me oleme vanematelt pärinud keele ja rahvuse, esiisadelt maa ja riigi, ent mitte omatahtsi kasutamiseks, veelgi vähem lörtsimiseks ja raiskamiseks, vaid alalhoidmiseks, hooldamiseks ja tulevastele põlvedele edasiandmiseks. Viimaks, kui oleme rännaku lõpetanud ja pärale jõudnud, pärib esmane omanik meilt aru, kuidas kõige endale usaldatuga ümber oleme käinud.
On väga oluline mõista, et rahvuse, maa ja riigi asjus pole meile sugugi jäetud vabu käsi justkui omanikele, vaid et koos nendega oleme saanud ka üksikasjalikud juhendid kasutamiseks ja hooldamiseks.
Selle näiteks võiksid olla õndsakskiitmised Jeesuse mäejutlusest: õndsad on vaimus vaesed, see tähendab need, kes ei ripu maise vara küljes, vaid saavad aru, et inimene ei ela üksnes leivast; õndsad on kurvad, see tähendab need, kes ei suuda leppida selle maailma hädaga ega sulge oma silmi ligimese kannatuse ees; õndsad on tasased, see tähendab need, kes talitsevad oma isekust ja jätavad enese kõrval ruumi hingamiseks ka teistele; õndsad on need, kes janunevad õiguse järele ega kannata ülekohut; õndsad on puhtad südamelt, kes ei pea voorust ja ausust tarbetuks luksuskaubaks; õndsad on rahutegijad, kes ei pea sõda diplomaatia jätkamiseks teiste vahenditega; õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, see tähendab need, kes ei karda vastu astuda ebaõiglusele ja valele.
Milline osa neist juhistest on oma aja ära elanud ja ülearuseks saanud? Ja siis räägitakse, et maailm muutub …
Aga ikkagi, mida me siis 24. veebruaril õieti tähistame ja mälestame? Pole olemas ju mingit Eesti iseseisvust ega riiki iseenesest. Need on vaid üldnimetused, mis tähistavad suurt hulka inimesi, kes ühel või teisel viisil on taibanud, et me kõik oleme vaid rändurid siin ilmas, kelle hooleks ajutiselt on antud vara, mida tuleb säilitada ning korras hoida ja järgmisele põlvkonnale edasi anda.
Kui me tähistame Eesti Vabariigi aastapäeva, siis mõtleme tegelikult just neile inimestele, kes on aru saanud, kui suur on see vara, et ühele rahvale on ühel maal antud õigus ja vabadus ise oma asju ajada ja elu korraldada.
Inimestele, kes on seda andi pidanud nii kalliks ja pühaks, jumalikuks anniks, et pole vajadusel kõhelnud oma elu selle eest ohvriks tuua. Just sellised inimesed olid ja on praegugi see tegelik Eesti Vabariik. Minu inimesed, kellest laulis Chalice.
Kuni säherdusi veel leidub, ei kao ka see riik. Ent eks ole ka need inimesed Jumala hea and meie rahvale, nõnda et austus ja tänu kuulub viimselt ikka üksnes talle.

 

 

 

 
Urmas Petti,
Eesti Kiriku kolumnist