Piiskopivalimiste teema meedias

Olin üks neist, kes EELK peapiiskopi valimiste ümber toimuvat elava huviga jälgis. Seejuures ei andnud kõige enam mõtteainet aga mitte kandidaatide seisukohavõtud, vaid teemad, mis esile kerkisid.
Muust meediast märksa asjatundlikumalt kajastasid valimisi kirikuga seotud ajakirjanikud (Meelis Süld, Indrek Treufeldt jt). Eriti võib esile tõsta netiväljaandes Kirik ja Teoloogia valimiseelsel perioodil ilmunud materjale.
Üsna palju oli juttu kiriku ühtsuse küsimusest ja õpetuslikest erimeelsustest (nt naiste ordineerimise osas). Enim tähelepanu pälvisid aga ainelist ja organisatsioonilist laadi ning kiriku ühiskondlikku rolli puudutavad probleemid.
Pole siis ka imestada, et osadusliku ja usuelu edendamine oli piiskopivalimiste debatiski üsna kõrvaline teema. Maalehe jõulunumbris ilmunud Alo Lõhmuse asjalik intervjuu Urmas Viilmaga oli üks vähestest omataolistest, mis vaimulikele ja teoloogilistele teemadele keskendus.
Kirikuvälist vaatenurka esindavad ajakirjanikud rõhutasid mõnigi kord eestlaste «usuleigust» ja kirikuliikmete arvu kahanemist. Sellest hoolimata kajastasid aga nemadki peapiiskopi valimisi millegipärast üsna põhjalikult.
Muuhulgas tehti arvukalt intervjuusid nii emerituuri siirdunud kui vastvalitud peapiiskopiga. Usutlejate hoiak oli heatahtlik, kuid esile tõstetud teemad erinesid kirikuelu lähemalt tundvate ajakirjanike omast. Päriti Jumala olemasolus kahtlemise, pühakirja usaldusväärsuse, usu ja teaduse vahekorra jms kohta. Paluti ka seisukohavõtte mõnedes ühiskondlikes ja eetilistes küsimustes, tunti huvi piiskoppide omapärase rõivastuse ja ametitunnuste vastu, päriti seda, kuidas «pühamehe» roll nende eraelu mõjutab jne.
Tundub seega, et kirik läheb korda ka nendele eestlastele, kes Kristusesse ei usu. Ehk seetõttu, et nemadki tunnevad vajadust institutsiooni järele, mis propageeriks traditsioone ja moraali, ühendaks rahvast auväärsete rituaalide abil ning pakuks rasketel aegadel tuge ja lohutust? Ilmselt pole mittekristlaste jaoks aga esmatähtis, millist konkreetset religiooni see institutsioon esindab. Ajaloolistel põhjustel näib EELK peapiiskop lihtsalt kõige paremini rahvusliku ülempreestri rolli sobivat.
Niisiis näib, et avalikkusel on uuele peapiiskopile väga erinevaid ja vastandlikkegi ootusi. Pole ju saladus, et EELK on nii vagaduslaadide kui teoloogiliste suundumuste poolest üpris eripalgeline. Eriti keeruliseks teeb olukorra aga see, kui kirik püüab olla ühelt poolt selgepiirilise õpetusliku alusega kristlik usuühing ning samas mängida mõjukat rolli ilmselgelt mittekristlikus ühiskonnas.
Kas ei ole mitte ohtu, et tema kuulutusest jääb seetõttu kõige rohkem kõlama mitte evangeelium Kristusest, vaid midagi muud? Näiteks eestlaste kristliku kultuuritausta rõhutamine, üleskutsed inimlikule headusele ja kõlbelisele eluviisile või konservatiivse maailmavaate propageerimine.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter