Kui vanem(ad) on kodust ära

Mitmed ühiskonnas mõju avaldavad protsessid saavad ilmsemaks läbi isiklike kogemuste. Nii tõi hiljuti avalikkusele tutvustatud uuring tööjõu vaba liikumisega seotud probleemidest meelde unustamatu seiga.
Mõni aasta tagasi olin šokeeritud, kuuldes, et minu poja kaks sõpra sattusid vastuollu, mis nõudis noorsoopolitsei sekkumist. Oli raske mõista, kuidas kaks viienda klassi poissi, siiani lahutamatud semud, jõudsid suhtepuntrasse, mida iseseisvalt lahendada ei suutnud.
Üks poiss väitis, et teine ähvardab teda füüsilise vägivallaga, ning keeldus kooli minemast. Kui ta kinnitas, et eakaaslane kannab eesmärgi täideviimiseks kaasas terariista, pöördus poisi vanaema politsei poole. Poisi ema ja isa töötasid Soomes, seetõttu oligi vanaema lapse ametlik hooldaja. Loomulikult oli mures vanaema, aga ka teisel pool lahte spetsialistidena töötavad lapsevanemad.
Mure oli suur ega aidanud näha probleemi alget. Nimelt tundis vanematest eraldatud poiss nii suurt igatsust, et ei pidanud paljuks rakendada fantaasiat koolikiusamise loo konstrueerimiseks.
«Lavastusega» lootis poiss saavutada olukorra, kus vanaema jõud tema probleemist enam üle ei käi ja ta vanemate juurde Soome saadetakse. Õnneks nii sündiski, aga alles pärast seda, kui nõustaja oli välja selgitanud, milles küsimus.
See on üks näide paljudest. Kindlasti leebemaid. Laste­psühholoogid, sotsiaalpedagoogid ning nõustajad teavad kõnelda lugematutest juhtumitest, kus lapsed on vanema(te) välismaal töötamise tõttu kannatajad. See tuli välja Tartu ülikooli rakendusuuringute keskuse RAKE äsjasest uuringust, mille tellis sotsiaalministeerium.
Tööjõu vaba liikumine ja soov pere majanduslikku heaolu parandada ajendab paljusid Eesti elanikke otsima tööd välisriigis. Paljudel juhtudel on töömigratsioon ainsaks võimaluseks perel ots otsaga kokku tulla. Eestisse maha jäänud laps võib aga tunda ennast üksijäetuna, võib sattuda halba seltskonda, mis viib õppeedukuse langusse ja halvematel juhtudel õigusrikkumisteni.
Uuring toob esile, et pikaks ajaks välismaale tööle läinud vanemate laste jätmine Eestisse ilma järelevalveta on üha tõsisem probleem. Eakate vanavanemate, naabritädi-onu või vanemate vendade-õdede hoolde jätmine on põhilisi skeeme, mida vanemad kasutavad. On peresid, kus süsteem toimib, ja teisi, kus tekib tagasilööke. Lapse seisukohalt on peamisteks probleemideks üksijäetuse tunne ning igatsus vanema(te) järele.
Suurima kitsaskohana näevad uuringu autorid seda, et kuna vanemad ei pea välismaale minemisest ühtki ametkonda teavitama, siis puudub ülevaade, kui palju on Eestis selliseid peresid. Sageli ei anta elukorralduse muutusest teada ei koolile ega lasteaiale, see muudab väga raskeks võimalike tagasilöökide ennetamise. Uuringust selgus, et need inimesed, kes hoolitsevad vanemate äraolekul laste eest, ei oska ette näha raskusi, mida selline elukorralduse muutus kaasa toob.

 

 

 

 

Liina Raudvassar,
Eesti Kiriku toimetaja