Kas Halleluuja ikka sobib pühakotta?

Peaaegu igal kevadel seisame fakti ees, et linavästrik on mõnda pataljoni masinasse pesa teinud. See käib neil kiiresti: enne kui arugi saame, on juba vadistavad kaasvõitlejad kapoti all või mõnes muus soojas kohas ennast sisse seadnud.
Küsime, mis me nüüd siis teeme. «Mis seal ikka teha,» tuleb üsna ühene otsus, «ootame, kuni pojad väljas, seni tuleb teise autoga sõita.» Kogu loodu sõbralik sümbioos mõjub maskuliinsele keskkonnale kindlasti positiivselt. Nii on iga väeosas ringi silkav jänku või muru seest putukaid matsutav rebane alati elevust tekitav sündmus.
Hiljutises metsalaagris ehitati telgi keskele kasvama jäänud männikese ümber barrikaad, et keegi talle otsa ei koperdaks, ja meie lahkudes jäi puuke kenasti püsti. Peagi saabub igakevadine talgupäev, kus käime läbi pataljoni harjutusalad ning muud laagripaigad. Paraku koristame aga just tsiviilelanike mahajäetud prügi.
Nagu me kõik, hindan ka mina inimesi erinevate kriteeriumide järgi. Ja üks otsustuskoht on kindlasti see, mismoodi keegi suhtub loomadesse ja loodusesse. Inimese jaoks, kelle meelest loom võrdub esemega, pole minu hingeruumis eriti palju kohta. Olgu kräunuv ja sirtsutav kass või kirikutornis kakerdav tuvi – humaanset kohtlemist väärib iga loodu, kuigi kirikuseadustik justkui keelab loomade kirikusse toomise. Aga kui nad tulevad ise?
Kui mu eelmises teenistuskohas kolisid kiriku müüri sees asuvatesse õhutusaukudesse elama rebased, oli probleem küll: kord tungisid nad käärkambrisse ja tekitasid seal paraja kaose, kui olid avastanud sahtlite sisu ning armulauaveini pudeli.
Kord lekkis kooriruumi häirivat lehka põranda all asuvatesse urgudesse veetud kraamist. Märkimisväärne osa partidest ka haihtus ja nii mõnedki kanad vist andsid oma panuse kasvava pesakonna kõhtude täiteks. Aga allüürnike minemaajamiseks polnud sellest kõigest hoolimata kellelgi südant.
Kui Facebookis hakkas ringlema foto Viru-Jaakobi kirikus teenistuse ajal valget kiisut silitavast õpetajast Tarmo Linnasest, kerkis see loomad-kirikus-teema korraks nõks teravamalt üles, aga õnneks sinnapaika see ka jäi. Õnneks seepärast, et ma ausalt öeldes ei taha teada, kes veel minu ametivendadest või -õdedest võiks hiilata mõne viisin-kassi-metsa-stiilis sõnavõtuga, nagu selle armsa pildi alt järsku lugeda võis. Et mingi kass haises ja kräunus ning häiris?
Nojah, aga ma arvan, et igaüks meist on kogenud seda, kuidas teenistusele laekub mõni meie enda liigikaaslane, kes haiseb ja esineb liiga lärmakalt, aga seda tüüpi ei vii keegi kaugele metsa oma saatusega kohtuma, sest ta on ju «looduse kroon». Kas ikka on?
Pärast tagasi maale kolimist olen igast kohtumisest mõne karvase või vähem karvase isendiga alati erilises vaimustuses. Kui igapäevaselt ristub mu tee mõne üllatunud isendi teekonna või õhuliiniga, siis teadvustan iga kord seda, et nad on elanud siinkandis teadmises, et peale nende siin kedagi eriti pole. Mina olen sissetungija. Nagu on inimene sissetungija pea igal pool.
Me peame integreeruma ja sõbrunema, mitte hakkama oma kahtlase väärtusega «suurest tarkusest» loodust ümber sättima. Ei, meie peame looduse järgi painduma, mitte vastupidi. Looduse krooniks olemine ei tähenda lammutamist, vaid heaperemehelikku leppimist ning sulandumist. Hoolitsemist ja hoolimist, mida vajavad need meie vennad ja õed, kes on meist haavatavamad ning hapramad paraku just inimtegevuse tagajärgede osas.
Viru-Jaakobi koguduse kassi nimi on Mooses, Kose koguduse kassi nimi on Halleluuja. Kui ma oleks Tarvastus edasi teeninud, siis oleksin ehk rebaseisa nimeks pannud Aabraham. Sest kuigi Aabraham ei pidanud lõpuks ohverdama oma poega, siis meie rebasepere üks väike liige jäi olukordade kehvade kokkulangevuste tõttu kirikutorni trepile lõksu ja suri seal, kuigi pereisa või -ema oli kraapinud meeleheitlikult süvendi torniukse alla. Matsime ta kirikuaeda roosipõõsa alla. Ja meil kõigil oli pisar silmas.
Küllap on neid truid ja karvaseid koduhaldjaid meie kogudustes veel hulgi. Ja küllap on õnneks veel ka neid, kes «rikuvad» kirikuseadust. Üks ametivend nentis sealsamas FB leheküljel: keelatakse palju, armastatakse vähe. Inimlikuks jäikuseks hangunud seadustikud võivad viimaks kogu maailma empaatiast tühjaks imeda. Annaks Jumal, et see nõnda viimaks kirikuga ei juhtu. «Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle ….»

 

 

 

 

Anna-Liisa Vaher,
Eesti Kiriku kolumnist