Rukkimaarjapäeval

Koguduse ja kohaliku omavalitsuse hea koostöö tulemusel toimunud kirikupäev «800 aastat Maarjamaad» tõi rukkimaarjapäeval, 15. augustil Kolga-Jaani huvilisi nii lähedalt kui kaugelt.

Reeglina negatiivse varjundiga sõna «kolkapatriotism» omandab Kolga-Jaanis sootuks positiivse kuvandi. Tagurlikkuse asemel väljendab see siin hoopis eesrindlikkust, teistele eeskujuks olemist. Miks mitte olla uhke kodunurgale, mis on andnud Eesti kultuurilukku nõnda palju, mõtlen rukkimaarjapäeval kirikupäevale jõudes.

Reimani vaimus
Eemal tõmbekeskustest, keset soid ja metsaviirge asuv alevik paneb väärtustama kohavaimu. Siin tunned, milline on ajaloo kaal ja aegu ületav tähendus. Väheldases vallakeskuses on kogeda elujõudu ning teotahet. Rõõm on hoomata, et kogukond väärtustab oma legendaarse pastori Villem Reimani (1861–1917) visiooni. Tema oli see, kes ütles: saagu siia alev. Ja alev sai ning püsib tänini.
Suvekuumusele leevendust pakkuvate põlispuude alla pastoraadi trepile on sätitud kirikukohvik, kus läbi päeva rõõmsat elevust kohtab. Igal täistunnil oodatakse huvilisi ekskursioonile kirikusse ja Reimani mälestustuppa. Pärastlõunal kruvib särtsu juurde naaberkihelkonnast Põltsamaalt saabunud noortebänd The Last Weekend ning pika päeva saadab õhtusse konverents rahvamajas.
«Mina olen kolkapatrioot ja ei lepi sellega, et üritused toimuvad vaid keskustes,» vastab alates 2010. aastast siin kirikuõpetajaks olev Peeter Parts küsimusele, miks kogudus soovis kirikupäeva korraldada. Kirik vaba mõtte kandjana on ikka rahvast ligi tõmmanud, selgitab ta ja soostub mõttega, et palju dikteerib siinseid tegemisi Villem Reimani mõju. Samuti meenutab kogudus tänumeeles õp Heino Viksi, kes kogudust teenis aastatel 1941–1999, ning Tartu praosti Ants Toomingat, kes oli siin hingekarjaseks 2010. aastani.

Vello Salo käis kodus
«Siin laval olen ma Kolga-Jaani Kaitseliidu orkestri koosseisus klarnetit mänginud,» jutustas preester Vello Salo rahvamaja saali jõudes. Terve päeva on preestrit saatnud filmitiim Jaan Tootseni juhtimisel, kes teoloogist tema eesseisvat 90. sünnipäeva silmas pidades filmi teeb. Filmilindile jäädvustati ka liigutavad hetked, mil Vello Salo külastas oma sünnikodu Lalsi külas, kus tema isa Aleksander Vaher oli koolijuht ja Kaitseliidu tegelane.
«Tšehhi põrgus vahetasin Endel Vaheri nime, et oma perekonda kaitsta,» tutvustas Salo seiku oma eluloost, mis on kõike muud kui sirge ja asfaldiga sillutatud. Vello Salo kutsus kodukandi rahvast üles harrastama kodu-uurimist: «Praegu on veel alles neid, kes mäletavad; kirjutame Kolga-Jaani kihelkonna ajaloo raamatuks.»
«Kas ma võin sulle öelda vend või pean ütlema isa,» küsis õp Eenok Haamer oma katoliiklasest ametivenna poole pöördudes. Erinevalt Salost ei seo Haamerit Kolga-Jaaniga sünnikoht, ent Pisku-Jaani – nii kutsunud Kolga-Jaanit õp Harri Haamer – on vaimulikule südamelähedane ometi. Kirikupäevale tuli ta aga õp Partsi kutsel, et pajatada pisut Maarjaga seotud pärimusest eesti rahvaluules ja -kommetes. Saime kuulda, et mitmete maarjapäevade seas on kõige rikkalikuma pärimusega paastumaarjapäev.
Kuidas oli rännata 25 päeva ihuüksinda ja piiratud eelarvega Eestist viis korda suuremas Iraanis, sellest andis rikkalikule pildimaterjalile toetudes ülevaate Viljandi praostkonna sekretär Toivo Vilumaa, viidates, et tema reisikiri on ilmunud ka ajalehes Eesti Kirik järjeloona.
Lõpetuseks sai sõna praost Marko Tiitus, kes hoiatas koosolijaid meie kaasaega mürgitava pinnapealsuse eest.
Liina Raudvassar