Naiste ordineerimisest Lätis

23. augustil möödus 40 aastat päevast, mil Läti Evangeelses Luterlikus Kirikus (LELK) seati ametisse kolm esimest naissoost kirikuõpetajat. Ent juba üle 20 aasta tagasi pääses LELKs võidule konservatiivne vool ning naiste ordineerimisele tehti lõpp.

See kogu maailma mastaabis üsna erandlik meelemuutus on pälvinud rohkesti rahvusvahelist tähelepanu. Ühtlasi on naiste ordineerimise küsimus kujunenud üheks keskseks, sümboolse tähtsusega teemaks Läti luteri kiriku tuleviku üle peetavates debattides.

Määrab peapiiskopi tahe
Kuigi põgusaid arvamusavaldusi, et ka naisi peaks lubama kirikuõpetajana töötada, oli tehtud varemgi, tõusis see teema Lätis tõsisemalt päevakorda 1970. aastatel. Initsiatiivi näitas teiste seas peapiiskop Jānis Matulis (ametis 1969–1985), kelle pealekäimisel otsustas LELK konsistoorium 28. juulil 1975 naiste ordineerimise kasuks. Argumentideks oli seejuures, et kirikul on töötegijatest puudus ning mujal, sh Saksamaal, Rootsis ja ka Eestis ning läti luterlikus pagulaskirikus naisi juba ordineeriti.
Matulisele on ette heidetud oma mõjuvõimu kasutamist selle otsuse läbisurumiseks. Tõepoolest, suur osa pastoritest polnud naiste ordineerimisega sugugi nõus. 1980. aastatel moodustati küsimuse lahendamiseks koguni viieliikmeline komisjon, ent see ei jõudnud üksmeelele. Põhiliselt vaieldi selle üle, kas naiste ordineerimine on vastuolus Piibliga või mitte. Siiski oli 1980. aastate lõpuks Lätis ametisse seatud juba kaheksa naispastorit.
1989 toimus LELK üldsinod (kirikukogu), millel teravalt kritiseeriti seniste kirikujuhtide koostööd nõukogude võimudega. Välja vahetati kogu kirikuvalitsus, uus peapiiskop Kārlis Gailītis aga oli veendunud naiste ordineerimise pooldaja. Järgmise kolme aasta jooksul sai LELK veel neli naisõpetajat, kuid 1992. aasta lõpus hukkus Gailītis autoavariis. Järgmise aasta jaanuaris toimunud uue peapiiskopi valimistel osutus võitjaks tollal kõigest 34aastane Jānis Vanags, kes rõhutas avalikult oma vastuseisu naiste ordineerimisele.
Sellest ajast peale pole LELK naisi ordineerinud, ehkki senistel naisõpetajatel lubati oma ametis jätkata. Üldiselt on naistel võimalik kirikutöös osaleda aga ainult nn evangelisti ametis, kelle õigused pastoritega võrreldes on piiratud. Näiteks ei saa nad pühitseda armulauda. Siiski on Läti Luterlike Naisteoloogide Ühendus naiste ordineerimise teemat järjekindlalt üleval hoidnud ja aeg-ajalt on selle vastu huvi tundnud ka Läti ilmalik ajakirjandus.
Samas ei tundu naiste ordineerimise pooldajatel lähiajal häid väljavaateid olevat. Kui peapiiskop Vanagsit 2010. aastal süüdistati kiriku majandusprobleemides ja ka liigses lähenemises katoliku kirikule, otsustas ta korraldada endale usaldushääletuse. Et Vanags selle suure ülekaaluga võitis, näib tunnistavat ka kiriku sees valitsevast poolehoiust tema konservatiivsetele põhimõtetele. Lisaks naiste ordineerimisest keeldumisele on Vanags äratanud rahvusvahelistki tähelepanu näiteks selle poolest, et on järsult välja astunud homoseksuaalsete suhete praktiseerimise ja propageerimise vastu.

Alalhoidliku voolu võidukäik
Miks on Lätis nii läinud? Kirikuloolaste väitel seetõttu, et ajaloolistel põhjustel on Lätis esile kerkinud konservatiivne teoloogiline suund, millele on muuhulgas iseloomulik ka vastuseis naiste ordineerimisele.
Läti ülikooli kirikuloo professor Valdis Tēraudkalns leiab, et kui nõukogude aja lõpus oli kirik välismõjutustele avatud, siis üsna pea hakati vastanduma «liberalismile ja relativismile». Näiteks välismaal konverentsidel käinud vaimulikud mõistsid, et nende arusaamad ristiusust erinevad suures osas paljudes Lääne-Euroopa kirikutes omaksvõetutest. «Nii algas sulgumise protsess, piiride tõmbamine «meie» ja «nende» vahele.»
Oma osa oli ka isikutel. Populaarsed liberaalsed vaimulikud ei soovinud kirikus juhtivatele kohtadele pürgida, konservatiive toetasid aga mõned karismaatilised vaimulikud nagu Roberts Feldmanis, kes oli Tēraudkalnsi sõnul paljude noorte pastorite vaimulikuks isaks.
Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo teadur Priit Rohtmets aga arvab, et alalhoidliku voolu esilekerkimine nii Eesti kui ka Läti kirikutes tuleneb kiriku nõukogudeaegsest taustast, senise konfessionaalse identiteedi nõrgenemisest sel perioodil ja lähenemisest katoliku kirikule.
«Nõukogude ajal ja mõjul uskkondade suhted tihenesid ja kahe maailmasõja vahelist perioodi iseloomustanud omavaheline poriloopimine ning usulise identiteedi esitamine üksteisele vastandudes nõrgenes. Kui siia lisada riigikorra surve ja järjepidevuse nõrkus senises teoloogilises hariduses, siis pole ime, et jõuti kontseptsioonini eksklusiivsest kirikust, mis ühiskonna konjunktuurist suurt sõltuda ei soovi, vaid rõhutab rohkem kiriku ajatut usulist ilmet. Sellega seoses hinnati mitmeski osas ümber ka kiriku senine pärand, alates õpetusküsimusest ja reformatsiooni pärandist, lõpetades religiooni ja rahvuste seose ning kiriku ühiskondlike ülesannetega.»
Katoliku kirik imponeeris Rohtmetsa sõnul paljudele noortele luteri vaimulikele sellega, et suutis tänu tugevale struktuurile ja usulisele identiteedile nõukogude võimu survele religioonivaenulikus ühiskonnas vapralt vastu seista.

Välisläti kirik eri meelt
Teist teed on läinud kunagine Läti pagulaskirik (Läti Evangeelne Luterlik Kirik Väljaspool Lätit, LELKvL), mille õpetajatest on praegu juba umbes pooled naised. Äsja sai LELKvL koguni naispiiskopi – 19. aprillil pühitseti USAs Milwaukees sellesse ametisse järgmiseks seitsmeks aastaks Lauma Zušēvica.
Alates 2010. aastast on välisläti kirikul ka oma kogudus Lätis. See kannab nime Riia Evangeelne Kogudus ning peab jumalateenistusi esialgu üks kord kuus metodisti kirikus. Koguduse kodulehel rõhutatakse, et selle eesmärgiks on muuhulgas pakkuda alternatiivi LELK-le. Väidetakse end tuginevat Läti Teise maailmasõja eelse luterluse traditsioonidele ning ühtlasi tänapäeva Lääne-Euroopa kirikutes valitsevatele arusaamadele. Muu hulgas toetatakse «naiste ordineerimist ja täieõiguslikku osalemist koguduse vaimulikus elus».
Mullu äratas suurt tähelepanu Ieva Puriņa ordineerimine Riia evangeelse koguduse õpetajaks välisläti peapiiskopi poolt. Tegemist oli üle 20 aasta esimese naise ordineerimisega Läti pinnal. Ehkki LELK kinnitas, et temasse see sündmus kuidagi ei puutu, väljendas Puriņa rõõmu, et saab teenida Lätis, mitte ei pea kogudusetööd otsima välismaal, nagu mitmed läti naisteoloogid enne teda.
Naiste ordineerimine ongi peamisi küsimusi, miks kodu- ja väliskiriku ühinemine siiani Lätis pole teoks saanud. See ei tähenda siiski, et nad avalikult tülis oleksid. Eelmine välisläti piiskop Elmārs Ernsts Rozītis leidis kolme aasta eest ajalehes Latvijas Avīze koguni, et mitme kiriku olemasolul on ka positiivseid külgi. Eluterve konkurents tulevat ikka kasuks ja «lõpuks kiidavad kõik koos meie Isa taevas».

Sümboolne tähtsus
Professor Tēraudkalns kinnitab, et konservatiivne leer pole Läti luterlikus kirikus sugugi ühtne. Ortodoksse luterluse pooldajad kritiseerivad peapiiskoppi kirikuelu allutamise pärast liigselt tsentraliseeritud juhtimisele. Nad väljendavad ka muret lähenemise pärast katoliku kirikule ning selle teoloogia ja kommete ülevõtmise üle. Naiste ordineerimise vastu on aga kõik konservatiivid.
2016. aasta juunis koguneval Läti kiriku järjekordsel üldsinodil on kavas arutada naiste ordineerimist välistava sätte lisamist ka kiriku põhikirja. Miks seda praegu vajalikuks peetakse, kui tegelikus elus pole niikuinii LELK 20 aastat naisi ordineerinud ega tee seda tõenäoliselt ka lähitulevikus? «Naiste ordineerimisse suhtutakse kui ühte sümboolsetest piiridest, mida ei tohi ületada,» selgitab Tēraudkalns. Konservatiivide seas olevat pidev hirm, et kiriku juhtkonna vahetumine võiks kaasa tuua seisukoha muutumise ning põhikirjamuudatuse tegemisega tahetakse seda ära hoida. Sama teema on aga sümboolse tähtsusega ka välisläti kirikule, mis oma poolehoidu naiste ordineerimisele igati rõhutab.
Kuigi naiste ordineerimise küsimus on ägedaid vaidlusi esile kutsunud ka Eestis, pole see siiski omandanud sedavõrd keskset tähendust kui Lätis. See on üks olulisi erinevusi, mis lahutab EELKd Läti luterlikust kirikust, mis nii ajaloolise tausta kui kirikuelu iseloomustavate joonte poolest on meile ilmselt lähedasem kui ükski teine kirik.
Rain Soosaar

Läti Evangeelne Luterlik Kirik
288 kogudust
43 000 aktiivset liiget
140 ordineeritud õpetajat ja 10 evangelisti
Allikas: www.lelb.LV

Naiste ordineerimise algusaasta luterlikes kirikutes
Eestis 1967
Lätis 1975 (katkestatud 1993)
Leedus pole alustatud
Rootsis 1960
Soomes 1988
Allikas: Vikipeedia