Mineviku radadele käima
/ Autor: Meelis Rosma / Rubriik: Arvamus / Märksõnad: Vaimuliku nädalalõpp / Number: 4. november 2015 Nr 44 /
Meelis Rosma, Sydney Jaani koguduse õpetaja: Möödunud nädalalõpp oli imeline. Sain jutlustada Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Tegemist oli justkui proovijutlusega, sest mul on plaan tulla tuleval aastal paariks kuuks Eestisse, mil loodetavasti avaneb võimalus osaleda toomkoguduse teenimises. Oli veel koguduseliikmeid, kes mind mäletasid ajast, kui oma õpingute ajal pastoraalseminaris olin toomkoguduses praktikal. Oli väga liigutav taas kohtuda.
Veetsin väga meeleolukad nädalad Eestis. Üle pikkade aastate. Ligi kaheksa aastat olen olnud Austraalias ja teeninud Sydney eesti kogudust. Eks vahemaa ole pikk ja pilet kallis, seepärast ei olegi vahepeal kodumaal käinud.
Tulin koos perega, abikaasa Jie ja tütar Adelaga. Soovisin väga, et meie aasta ja kümne kuu vanune laps saaks osa eesti keele kõlast ja rütmist, et tema eesti keel seeläbi täiustuks. Mina räägin tütrega eesti keeles, oma emaga suhtleb ta hiina keeles ning kolmanda keelena on oluline Austraalias inglise keel.
Minu jaoks oli see paar nädalat minevikuradadel käimine. Olen nautinud Tartus pühapäeviti kirikukellade kõla, Sydneys seda ei kuule. Selles mõttes on kummaline uskuda meediast läbi käivat sõnumit, et eestlased on kõige usukaugem rahvas. Mõtlen, et kui oleks, siis keelataks ka kirikukellad ära. Nautisin kuldset sügist Tartus, mis on minu sünnilinn ja koht, kus kasvasin suureks ning sain hariduse. Rõõmuga tundsin, et ülikooli peahoones, kus minagi usuteaduskonnas õppisin, elab edasi vaim ja vaimsus, mida mäletan. Nüüd on olnud esimesed öökülmad, mida pole enam ammu kogenud. See kõik oli eriline oma tavalisuses ja mõjus mulle värskendavalt. Naasen Austraaliasse soojade mälestustega Eestist.
