Kirik ja traditsioonid

Deutsche Welle avaldas suurel reedel arvamusartikli, kus kurdeti, et Saksamaa kristlik kultuuritaust on hakanud murenema. Kirjutajat häiris eriti, et vaikse laupäeva õhtul, just katoliku kiriku tähtsaima pühadeteenistuse ajal, toimus sel aastal jalgpalli maavõistlus Inglismaaga. Kui nii edasi, siis varsti lubatakse suurel reedel koguni poed lahti teha.
Praegusel kiirete muutuste ajal ei peaks muidugi imeks panema, et traditsioonilised kombed ja tõekspidamised kaduma kipuvad. Koduse kasvatuse asemel avaldavad noortele sageli määravamat mõju meedia, internet, kool ja suhtlemine eakaaslastega. Nii juhtubki, et noored ei võta omaks arusaamu, mida nende vanemad peavad iseenesestmõistetavaks.
Tekivad põlvkondadevahelised erinevused elulaadis, identiteedis, poliitilistes ja moraalialastes vaadetes … Kuigi need võivad tekitada tuska ja isegi pingeid lähedaste inimeste vahel, pole vist teist teed, kui püüda olla salliv ja muutustega leppida. Siin on palju mõtteainet ka meie luteri kirikule.
Esiteks tuleb endale aru anda, et minevikupärand ei mängi ka praeguse EELK kirikuelus kuigi olulist rolli. Luterlik identiteet oli Eestis ju nii nõrk, et ateistlikel võimudel oli lihtne noori kirikust võõrutada. Alates 1980. aastatest on aga EELKga liitunud üsna palju inimesi, kel pole luterlikke juuri. Nii on nad olnud vastuvõtlikud usulistele mõjutustele väljastpoolt EELKd, sh teistest konfessioonidest. Ilmselt osalt just seetõttu on meil hiljuti toimunud nii suuri muutusi kiriklikes kommetes ja kohati ka õpetuslike seisukohtade ümberhindamist.
Küllap on meie praeguses kirikuelus paljugi sellist, mis kolmekümne aasta eest oleks tundunud täiesti mõeldamatu või skandaalne. Teisalt ei peaks traditsioonidest kinnihoidmine kiriku jaoks sugugi esmatähtis olema. Peaasi, et inimesed tulevad ja jäävad usu juurde Kristusesse.
Teiseks ohustab traditsioonide nõrkus aga EELK positsiooni ühiskonnas. Kuna järjest vähem luterlasi kirikusse pelgalt identiteedi ja kombe pärast kuulub, on formaalselt suurima järgijate arvuga konfessiooniks Eestis nüüd juba selgelt õigeusk.
Siiani võib EELK tugineda veel oma rollile Eesti aja- ja kultuuriloos. Ilmselt seetõttu kajastab ka ilmalik meedia aeg-ajalt tema seisukohti ühiskondlikes küsimustes. Arvestades noorsoo vähest huvi nii traditsioonilise religiooni kui minevikupärandi vastu, pole aga üldsegi välistatud, et varsti ei pöörata kiriku sõnumile enam niigi palju tähelepanu.
Aga ehk ei peakski liigselt selle pärast südant valutama, et tänapäeval ei tunne paljud enam huvi Euroopa kristlike juurte vastu. Asjatu on ka proovida kiriku ühiskondlikku tähtsust poliitiliste vahenditega kindlustada. Palju olulisem on panustada evangeeliumi kuulutamisele ning koguduste usuelu ja diakooniatöö elavdamisele. Sest mitte toetumine traditsioonidele, vaid ühiskonnas soolaks ja valguseks olemine muudab kiriku tugevaks. Ning aitab võita talle ka Eesti rahva tähelepanu ja lugupidamist.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
Eesti Kiriku reporter