Mille nimel võideldi vabadussõjas

3. jaanuaril, Vabadussõja relvarahu sõlmimise aastapäeva miitingul Jõhvis Vabadussõjas langenute mälestussamba juures nimetasin lühidalt asju, mille eest minu arvates küll ei langenud ega kannatanud need, kes võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, aga mis on praegu muutunud meie ühiskonnas räägitavaks ja rahvale vastu paljude tahtmist pealesurutavaks teemaks. Allpool nimetatud teemade väljatoomine oli igati asjakohane, kuna Vabadussõjas sõdinud, sageli koolipoisid, ei võidelnud abstraktsete väärtuste eest, vaid kujutasid vägagi konkreetselt ette, millist riiki nad tahavad saada.
Ma ei kujutanud ette, millise laialdase vastukaja kutsub esile minu sõnavõtt: sotsiaalmeedias üle 7000 reaktsiooni, hulgaliselt telefonikõnesid ja meile, kusjuures ma kõnelesin väga lühidalt ja ainult viitasin minu meelest olulistele asjadele. Püüan alljärgnevalt natuke täpsemalt neid kolme valdkonda markeerida.
Kõigepealt homoseksuaalsus. Olen veendunud, et tegemist on haigusega, täpselt samamoodi nagu seda on kleptomaania või püromaania või seksuaalne tõmme alaealiste ehk lausa laste poole ja selle tõmbe rahuldamine. Need on praegu kriminaal­selt karistatavad. Aga nii nagu homoseksuaalsus, ei ole karistatav ka sõltuvus alkoholist või tubakast, nüüdisajal kasvavalt ka narkootikumidest.
Haigust on vaja ravida, kui see on võimalik ja kui selleks on olemas tahe, aga meie ühiskonna probleemiks on homoseksuaalsuse propaganda. On palju homoseksuaalseid koguduseliikmeid ja koguni vaimulikke, aga nad võivad oma tööd teha senikaua, kuni nad oma nõrkust ei reklaami ja seda omaette väärtuseks ei tee. Reeglina teavad seda kiriklikud ülemused, aga nad ei tee sellest probleemi seni, kuni ei ole tegemist oma haiguse propageerimisega selle asemel, et sellega võimaluse korral võidelda.
Teiseks pimesi kuuletumine Brüsseli seisukohtadele. Loomulikult on meie kuulumine Euroopa Liitu hädavajalik ning NATO liikmeks olemine ja tihe koostöö NATOga tagab meie turvalisuse. Kuid mitte kõik Brüsselis vastu võetavad seisukohad ei ole meie ajaloolis-kultuurilise pärandi ja geograafilise asendi tõttu aktsepteeritavad ning meie esindajad Brüsselis peavad võitlema selle eest, et Eesti iseolemine säiliks ja Eesti saaks oma väärtusi näidata ning anda kogu Euroopale.
Kolmandaks teemaks on pagulaste vastuvõtmine vastavalt kvootide süsteemile. On olemas kahte tüüpi pagulasi: esiteks need, kes oma päritolumaal on tagakiusatud ning raskes poliitilises, majanduslikus, sotsiaalses ja religioosses olukorras. Neid tuleb igal juhul aidata ning leida neile võimalus integreeruda meie ühiskonda.
Teiseks on olemas aga nn majanduspagulased, kellel pole  põhjust põgeneda omalt maalt, vaid kes peaksid oma ühiskonda paremaks muutma ja vajaduse korral ühinema selle eest võitlejatega, või koguni need, kes tahavad ainult saada materiaal­seid väärtusi ning peavad oma sissetoodud väärtushinnanguid ainuõigeks ja on valmis koguni tapma neid, kes oma traditsioonilisi esivanemailt päritud väärtusi tähtsaks peavad. Õnneks on meie geograafilistes ja klimaatilistes oludes neid vähe ja seni pole olnud füüsilisi konflikte ning kultuuriline integreerumine toimub, võib-olla üle kivide-kändude, aga siiski.

 

 

 

 

Peeter Kaldur,
vaimulik