Annetuste kogumise oskusest

Konsistoorium korraldas koolituspäevad „Kirik ja annetuste kogumine“. Ütlen suure tänu väga vajaliku teema tõstatamise ja suurepärase koolitaja leidmise eest meie kiriku kantslerile Ülle Keelele. Peamine tänu kuulub aga kindlasti koolitajale – presidendi vabakonna nõunikule Urmo Kübarale, kes asjatundliku, energilise ja ladusa teemakäsitlejana hoidis kuulajaid positiivses pinges ja pani aktiivselt mõtestama oma tegevusi. Kübara kogemused ning töö avalikus sektoris ja vabakondades andsid koolitusel osalenud kiriku kaastöölistele ja vaimulikele impulsse, mis koguduse ja kiriku töös hädavajalikud.
Kirik ja kogudused finantseerivad oma tegevusi suures osas annetuste ja korjanduste, aga ka projektitoetuste abiga, seepärast oli minu jaoks esmalt väga vajalik analüüsida tulude kujunemist eelarves. Koguduse vaimulik tegeleb üsna palju strateegilise ja eelarvelise planeerimisega, kuid sellest on meil vähe räägitud.
Kui suures mahus, mis kaalutlustel ja millise energiakuluga kavandatakse kirikus tegevusi ja nende rahastamist – need küsimused tõusid koolituse otseste teemade kõrval väga selgelt esile. Tasub tõsist tähelepanu pöörata sellele, kuidas me annetusi kogume ja seda tööd korraldame, kuivõrd teadlik, otstarbekas ja ette valmistatud on meie sellealane käitumine.
See puudutab ühtviisi kõiki annetamisega seotud kiriklikke tegevusi. Koolitusel näidetena välja toodud strateegiline filantroopia ja efektiivne altruism on suhtes piibliga ja panevad mõtlema, kuidas praegusaegses olukorras, kus konkurents heategevusrahastusele pidevalt kasvab, toime tulla.
Liikmeannetuse kogumise küsimus tõusis auditooriumis korduvalt üles ja leiaks ehk ühe seletuse püsiannetuse vormi kasutuselevõtus. Kuivõrd liikmeannetus on käsitletav mitte ainult annetuse, vaid sisuliselt ka maksuna, siis tuleb kaaluda selle annetusvormi esitamist ja ehk muutmistki. Lisaks on liikide kaupa tuttavad muud annetused sihtotstarbe või suunitluse järgi. Kõigi puhul tuleb ka kirikul järgida annetuste kogumise head tava.
Omaette teema minu jaoks moodustas ka proportsioon ehk suhe annetuste kogumise ja projektitoetuste vahel. Kiriklike tegevuste korraldamisel on saanud meil tavapäraseks projektitaotluste esitamine, et saadud toetuste abil oma eesmärke realiseerida. Töö on nõnda võimalik ja rahastus sageli suurema tõenäosusega tulemas kui annetusi kogudes. Samas kaasatakse just korjanduste ja annetuste kogumisega kogukonda ühiste eesmärkide saavutamisse.
Koolitusel osalejad olid erineva projektikirjutamise oskusega, kuid pideva praktilise tööna tuli esitada ja kaitsta just suuliselt oma projekti. Kui selgelt ja arusaadavas keeles me seda teeme? Kuidas põhjendame näiteks püsiannetuste tegemise püsivajadust konkreetsete eesmärkidega ühekordsete projektiannetuste kõrval.
Annetaja isikule tähelepanu pööramisest on meil palju õppida. Kui võime öelda, et oleme ise pühendunud oma eesmärkide saavutamisele, siis on kerge ka teistel toetajatena kaasa tulla. Kui võib öelda, et üheskoos mõistetakse ja usutakse tegevuse eesmärki, usaldatakse kirikut-kogudust kui organisatsiooni ning annetuste koguja isikut, siis läheb ettevõetu suure tõenäosusega ka korda.

 

 

 

 

Hedi Vilumaa,
õpetaja