6. juuni Eesti Kirikus kirjutab Jaan
Lahe muu hulgas nähtusest, mida ta nimetab krüptokatoliikluseks.

Paraku näib, et ta kasutab antud mõistet
selle tähendust ja algupära teadmata või sellega manipuleerida püüdes.
Krüptokatoliiklus on halvustav nimetus, mida hakati kasutama põhiliselt
peapiiskoppide Alfred Toominga ja Edgar Hargi ajal nende kohta, kes ei olnud
nõus kirikus valitseva stagnatsiooni ja kirikuvalitsuse riigisõbraliku
poliitikaga ning otsisid uusi teid ja sidemeid kirikuelu elavdamiseks ning ka
poliitilises vastupanuliikumises kaasalöömiseks.

Kontaktid loodi muuhulgas tuntud vene
õigeusupreestri Aleksander Meniga, kes osales kiriku uuendamisele ja
puhastamisele püüdlevas noorte vaimulike ringis, ning leedu katoliiklastega,
kellest meile tuntuim on paari aasta eest igavikku lahkunud isa Stanislaus (Tevas
Stanislovas).

Need, keda nimetati krüptokatoliiklasteks
ja süüdistati luterliku kiriku õõnestamises või lammutamises, püüdsid näha
kirikut veidi laiemalt kui vaid omaenda mätta otsast, ja nägid vajadust asuda
tõsiselt tööle kiriku ülesehitamisel, et neist ei saaks vaid kunagise
rahvakiriku hääbumise tunnistajad. Õige mitmed neist pidid paraku kannatama nii
kiriku- kui riigivõimude survet, mõned sunniti koguni ajutiselt ametist
loobuma.

Sellega seoses tasub märkida (ja neile, kes
kõnelevad nüüdses EELKs autoritaarsusest, meenutada), et meie kirikus ei ole
kunagi varem olnud nii palju demokraatiat ega mõtlemis- ja arvamusvabadust kui
praegu. Veel paarkümmend aastat tagasi olid asjad hoopis teisiti, II
maailmasõja järgsest või eelsest ajast rääkimata.

Nn krüptokatoliiklaste töö viljana on
senini säilinud väga palju käsikirjalist teoloogilist materjali, mille
tõlkimise ja koostamisega usinalt tegeldi, üsna palju sellest vääriks
väljaandmist ka praegu.

Need, kes väidavad, et nn
krüptokatoliiklaste peamiseks püüdluseks on roomakatoliku kiriku matkimine,
teevad neile, kellest nad nõnda kõnelevad, tõsist ülekohut. Kui Jaan Lahe küsib
oma kirjutises, millist kirikut me tahame, siis tegelikult on peamine vastuolu
just siin: nn krüptokatoliiklased ütleksid selle peale, et küsimus on valesti
püstitatud, sest kirik ja tema olemus ei sõltu meie tahtest. 

Kirik on Kristuse Ihu ja peab olema
selline, nagu Tema tahab, mitte niisugune, nagu meie tahame. Need, keda
viimasel ajal järjest sagedamini üritatakse mitmesuguste templitega märgistada
ja näiteks krüptokatoliiklastena põlustada, on inimesed, kes tahavad kogu oma
elu pühendada Kristuse ja Tema kiriku teenimisele ja kellele on selge, et nii
nagu ei ole mitut Kristust, ei saa olla ka mitut kirikut.

Me kõik tunnistame igal pühapäeval, et me
usume ühte püha kristlikku (katoolset, katoliku) kirikut, mille on rajanud
Issand ja mille ühtsuse poole püüdlemine on meie möödapääsmatu aukohus. See, et
kristlased omavahel kisklevad ja üksteist erinevate nimetustega alavääristada
püüavad, on suurim skandaal, s.t komistuskivi evangeeliumi kuulutamise teel.

Enn Auksmann