Hirmust seoses religiooni ja usuga

„Korraldajad palusid mul viia ühe kasti registreerimislauast teise majja loengusaali. Esmalt pakkus autoga abi Rein Taagepera. Ukse avas ja hoidis mulle lahti peapiiskop Urmas Viilma, õhtuses mälumängus olin ühes võistkonnas Julia Laffranque’iga ning hiljem vestlesin pikalt Aarne Saluveeriga. Hommikust loengut oodates sai muljeid vahetatud David Vsevioviga, misjärel sai murul istudes kuulata Eesti presidenti arutlusringis,“ kirjeldas oma hiljutist kogemust üks 21-aastane tudeng.
See kõik on Eestis võimalik. Selle nimi on Metsaülikool ja see toimub igal aastal augusti lõpus Käärikul ning on alguse saanud väliseestlaste sarnasest traditsioonist Kotkajärvel Kanadas. Eestis on koos käidud nüüd juba 13 aastat järjepanu.
Tänavu keskendusime küsimusele „Mida Eesti kardab?“. Nagu Metsaülikoolile kombeks, lähenesime teemale eri valdkondadest, millest üheks oli ka usk/religioon, mis tegelikult vaikselt imbus sisse ka paljudes teistes teemades, olgu see siis hirm naabrite ees või hirmu allikad nii üksikisiku kui kollektiivi tasandil.
Lea Altnurme andis ülevaatliku pildi sellest, mis on peamised põhjused, miks religiooni kardetakse: „Hirmud põhinevad peamiselt kolmel negatiivsel stereotüübil: religioon teeb rumalaks, religioon teeb nõrgaks või on nõrkadele, religioon teeb vägivaldseks. Vaikimisi on kaks esimest seotud eelkõige kristlusega ja viimane islamiga.“
Peapiiskop Urmas Viilma avas küsimust selle kohta, mida tähendab elada kristlikus kultuuriruumis, mida tähendab olla religioosne ning kuidas eestimaalased sellega suhestuvad. „Me ju oleme tegelikult kristlikus kultuuriruumis. Eestlane tahab näha kirikut ja kuulda, et kell lööb. Kord aastas ta ületab kiriku lävepaku ka, sest enamik ju teeb seda. Me tahame, et kirik oleks, aga sisse ei tihka astuda. Kirikut nähakse nagu perearsti või päästekompaniid ja see leitakse üles, kui on kriitiline olukord.“
Arutlusringis võtsid sõna veel Peeter Espak, kes rõhutas inimeste vajadust ja iha vastuste järele, mida sageli otsitakse nõidade ja posijate juures. Lisandus luterlik ateist Rein Taagepera, kes kõneles omaenda isiklikust usulisest rännakust, mis on päädinud sellega, et ta elab luterlikus ruumis, aga on veendunud, et kõrgemat jõudu olemas ei ole.
Kõige huvitavam oli aga jälgida, mida inimesed küsivad. Loomulikult ei saadud üle ega ümber ühiskonnas n-ö kuumadest teemadest, kuid jõuti ka üpris isiklikule tasandile, mis küllap ongi usuküsimustes tegelikult ja lõplikult määrav. Kirgi küttis ka kooliharidus nii religiooni kui perekonnaõpetuse teemadel. Küsimused jätkusid ka pärast vestlusringi ametlikku lõppu, misjärel jätkus töö sektsioonides ning peapiiskoppi ei tahetud mitte ära lasta.
Metsaülikooli fenomen baseerub sellel, et tullakse kokku ja elatakse need päevad ühiselt koos. Minnakse kohe üle sina peale ning kõik on võrdsed osalejad. See loob turvatunde, mille baasil on võimalik esitada oma arvamusi, olla ära kuulatud ning otsida ka ühiselt lahendusi. Viis päeva tundub pikk aeg, kuid see, mida selle jooksul saavutatakse, kaalub üles sinna alla pandud aja.
Triin Käpp,
korraldaja