Lõikustänupüha 8. oktoobril
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Uudis / Number: 4. oktoober 2017 Nr 39 /
Igal aastaajal on oma võlu. Sügise ehteks on looduse värviküllus. Aga ka küpsus ja väärikus, millega kaasneb veel praktiline tähendus – meie toidulauda rikastavad sügisannid. Nõnda on juba traditsiooniks saanud, et oktoobri teisel pühapäeval tähistavad luterlikud kogudused lõikustänupüha. See on olnud maarahva, põllumehe püha ehk sügisene palvepäev, mil ollakse tänulikud Jumalale töö õnnistamise ja lõikuse andide eest.
Sel päeval võib kirikuis näha sügiseste viljadega kaunistatud altareid. Ka laudu, kuhu koguduseliikmed toovad osa oma saagist, et seda õnnistataks. „Kõikide silmad ootavad sind ja sina annad neile nende roa oma ajal; sina avad oma käe ja täidad kõik, mis elab, hea meelega,“ ütleb laulik (Ps 145:15–16).
Omamoodi saagi Jumala ette toomine on ka paljudes kogudustes just sel pühapäeval uut hooaega alustavad pühapäevakoolid. Lapsed kui Jumala and ja armastuse vili tuuakse pärast suviseid kasvamiskuid tagasi koguduse keskele ja Jumala ette.
Tänapäeval, mil järjest vähem on neid, kes põllumajandusega tegelevad, saame sel pühal reaalselt käega katsutavalt põllu- ja aiasaagilt pilgu pöörata oma igapäevasele elule: meie tegudel ja töödel on viljad. Olgem tänulikud, kui märkame neid endi eludes. 136. laulus on kirjas: „Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti“ (Ps 136:1). Nõnda saame tähelepanu koondada tänule.
Tänu on vaatamine töölt meistrile, loodult Loojale ja seda teadlikult tehes muutub tänulikkus sisemiseks hoiakuks, mida saab enda sees kasvatada ja toita. Kerge on tänada, kui elus läheb hästi. Otsides ka keerulistes olukordades ja tumedates viljades põhjust tänuks, avardame oma vaadet ja näeme suuremat pilti: lõppude lõpuks on ju kõik vaadeldav sügavaimas olemuses Jumala loodu – ja ka siis, kui see pole igal hetkel täiuslik, omab ta võimalust selles suunas kasvada. Seegi on põhjus tänuks.
Kätlin Liimets
