Lugemist teadlikule kodanikule

Inimarengu aruanded äratavad nende esitlemise ajal tavaliselt rohkesti meedia tähelepanu. Nii oli ka tänavu juunis, kui Eesti Koostöö Kogu esitles 2016/17. aasta aruannet pealkirjaga „Eesti rändeajastul“. Teiste seas mainis seda oma Facebooki-lehel ka EELK peapiiskop Urmas Viilma. Nüüdseks näib avalikkuse huvi aga olevat vaibunud. Sellest on kahju, kuna kogumik peaks olema alaliselt nii teadliku kodaniku lugemislaual kui avalike arutelude keskmes.
Eelkõige väärib vastne inimarengu aruanne tähelepanu selle pärast, et käsitletavad probleemid on Eesti tulevikku arvestades väga olulised. Nii tehakse juttu rahvastiku vähenemisest ja vananemisest, eeldatavast sisserände suurenemisest ning ohtudest eesti keele ja rahvuskultuuri püsimajäämisele. Palju ruumi on pühendatud näiteks eestluse hargmaiseks muutumisele – üha suurem osa meie kaasmaalastest elab ajutiselt või püsivalt väljaspool Eestit, säilitades seejuures kontakte kodumaa ja rahvuskaaslastega.
Eriti tahaksin esile tõsta integratsioonitemaatikale pühendatud peatükke, mis mõjuvad üpris kainestavalt. Neis nenditakse, et Eestit iseloomustab jätkuvalt lai rahvus- ja keelepõhine lõhe. Eesti- ja venekeelne osa ühiskonnast elavad paralleelmaailmades – omavaheline suhtlus on vähene ja jälgitakse erinevaid meediakanaleid. Kahjuks erinevad suurel määral ka eestlaste ja venelaste väljavaated head haridust saada ja elus edasi jõuda. Sotsiaalne kihistumine etnilisel alusel ei tõota aga meile tulevikuks midagi head.
Kogumikule lisab kaalukust ja usaldusväärsust see, et artiklid põhinevad mitmekümne autori sotsiaalteaduslikul uurimistööl. Järeldused tuginevad empiirilistele andmetele, mida tõlgendatakse teooriate abil. Seetõttu on inimarengu aruanne tõsisemalt võetav kui mõnedki laia tähelepanu pälvinud arvamuslood, mille autorid lähtuvad ainult omaenda elukogemustest või maailmavaatelistest eeldustest.
Esiletõstmist vääriv on seegi, et inimarengu aruanne on laiale lugejaskonnale hõlpsasti kättesaadav ning üldjoontes ka mõistetav. Lisaks paberkandjale on tekst avaldatud veebis, kus sellega saab tutvuda tasuta. Tõsi, mõned artiklid on võhikule ehk üleliia keerulised või üksikasjalikud, kuid peatükkide põhisõnum on lühidalt ja üldarusaadavalt kokku võetud. Ennekõike tasub huvilisel põhjalikult läbi töötada sissejuhatav peatükk, milles on ära toodud terve kogumiku peamised järeldused.
Mõistagi ei suuda ka seekordne kogumik käsitletavaid teemasid ammendada. Sooviksin väga, et välja antaks palju rohkem emakeelset ja Eesti oludest lähtuvat populaarset laadi sotsiaalteaduslikku kirjavara. See võimaldaks kodanikel ühiskonnas toimuvat märksa paremini mõista ja seeläbi ka oma poliitilisi seisukohti kujundada. Igatahes peaks aga vähemasti inimarengu aruannetes leiduvaga kursis olemine saama enesestmõistetavaks kõigile, kes Eesti ühiskondlikus debatis kaasa lüüa soovivad.

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter