Kuidas jääda väärikaks interneti avalikus ruumis?

Ma pole arvamusliider, kuid väljendan siin oma kurvastavaid mõtteid, mis tekivad, kui loen internetist meie kirikuinimeste arvamusavaldusi. Mis mulje me jätame oma väljendusviisiga teistele ja üldsusele, kes kirikust midagi ei tea või kellel on ristiinimestest mingi ettekujutus? Või pole sel tähtsust? Et see kõik on väline ja sisemiselt oleme ju rikkad?
Aga kui inimene, kes otsib Jumalat, satub lugema just seda üht ja ainsat ebaviisakat postitust? Miks me ei võiks jääda viisakaks teema tulisusest olenemata? Ammu enam pole vahet, kes on millisel poolel – valimatuid sõnu, vihakõnet, üksteise tembeldamist jms tuleb ükskõik mis teemal mõlemalt poolt. Ja ausalt – see on tülgastav. Eriti seetõttu, et suhtlusgrupid või ka avalikud seinad, millest ma räägin, on enamasti seotud sõnadega „kirik“ või „kristlased“.
Jaa – ma ei pea lugema, ma ei pea olema ühegi sellise grupi liige, ma ei pea kommenteerima seal ning ma ei peaks sellest üldse välja tegema, kui vaid poleks mõnd „aga“. See „aga“ seisneb selles, et nn ilmalikul inimesel on ja tegelikult oli seni ka mul ettekujutus, et kristlased suudavad omavahel viisakalt suhelda ja päris kõike, mis sülg suhu toob, ei valata teise peale avalikult välja.
Ka kristlane on inimene – kõigi oma puuduste ja pattudega, aga teatud eeskujuks peaks vähemalt vaimulikud meie ühiskonnas teistele olema või püüdlema selle poole. Vähemalt sõnakasutuses. See kuuluks justkui hea lastetoa juurde. Või enam ei kuulu? Aeg-ajalt läheb kõigil kops üle maksa ja on tunne, et purskaks kõik välja, mis iganes meelel ja keelel. Vanasti öeldi, et mine siis kuuri nurga taha ja karju end tühjaks. Ei see puuriit su peale vihasta ega solvu, kui paar saadanat endast välja lased.
Praegu on selleks „kuuri nurgataguseks“ avalik ruum internetis. Tundub, et ei anta endale aru, et sotsiaalmeedia on avalik ruum nagu pood, koolimaja, kirik vms koht. Jumal tänatud, et ma ei ole sellistes kohtades kohanud sarnast praalimist ning tean, et need, kes seda internetis teevad, ei tee seda üldiselt silmast silma kohtudes ega kiriku kantslis.
Kõik see, mis internetti läheb, hakkab oma elu elama. Nagu öeldakse – Jumal andestab, teine inimene võib andestada, aga internet ei andesta mitte kunagi. Ja siit tulebki see „aga“, et kui ma isegi ei loe, siis tullakse küsima, miks teie inimesed nii kurjad on. Kas vaimulikud tõesti kasutavadki suheldes selliseid väljendeid ja lauseid jne?
Vahel polegi sõnad kurjad või ebasündsad, aga kirjutise alatoon on teadlikult intriigi üles kiskuv. Näiteks väljend „viskan teile ette veel ühe kondi (artikli) järamiseks“. Või kas peab kogu aeg kasutama oma lausetes sõna „pederastia“? See on eestikeelne sõna ja õigekeelsussõnaraamat toetab selle kasutamist, kuid ometi on sellesse kodeeritud teatud halvustav alatoon meelsuse näitajana. Täpselt samamoodi kasutatakse valimatult sõna „homofoob“, mida püütakse külge kleepida kõigile, kes julgevad kasvõi ühe küsimuse homode teemal tõstatada. Vastastikune tembeldamine sõnadega, millel on metatasandil halvustav tähendus, on minu arvates tahtlik tegutsemisviis või siis ülimalt madal käitumine, mis eelkõige annab hinnangu kirjutajale, mitte sellele, kellele kirjutatakse.
Aususe huvides pean mainima, et leidub ka neid kristlasi ja vaimulikke, kes isegi siis, kui neile püütakse kohta kätte näidata, jäävad oma sõnavõttudes rahulikuks ja viisakaks. Nad suudavad oma seisukohti huvitavalt ja intelligentselt põhjendada – ja seda nii ühel kui teisel pool leeri olevana.
Kurvastab aga see, et tegelikku arutelu ei toimu enne, kui käiakse nn kuuri taga end tühjaks karjumas. Seni räägib ikka üks aiast ja teine aiaaugust. Ja jäämegi sinna „aeda ja auku“ – vähemalt internetis –, kuniks ei tuleta endale meelde, et oleme avalikus ruumis, et igast sõnast tuleb kord aru anda ja paljudel siiski seisus (amet) kohustab.

 

 

 

 

Sigrid Põld,
kolumnist