Hereesia ei ole kiriku tugevus

Umbes 18 aastat tagasi väljendas üks Norra piiskop mõtet, et ka samasoolisi paare võiks laulatada. Neli tema vaimulikku kirjutasid seejärel piiskopile avaliku kirja, milles nad põhjendasid, kuidas piiskopi ettepanek ei ole kooskõlas pühakirjaga. Piiskop kutsus need vaimulikud vestlusele ja selgitas, et ta püüab homoseksuaalseid inimesi aidata. Üks vaimulikest tunnistas, et on ka ise homoseksuaalsete kalduvustega ega ole suutnud leida põhjust, miks on see nii. Siiski on ta ära tundnud, et tema kalduvus pole õige ja kiusatusele järeleandmine annaks maad patule. Vaimulik küsis siis piiskopilt, kuidas ta kavatseb aidata kõiki neid homosid, kes pühakirja järgi soovivad elada.
Tundes oma koguduse liikmeid võin kinnitada, et ka Eestis elab homosid, kes soovivad elada Jumala sõna ja tema tahte kohaselt, ja samuti neid, kes eelistavad patust vabaneda omal jõul, st pühakirja parajakstõlgendamise teel. Neli aastat tagasi, kui Toompeal avaldasid tuhanded inimesed meelt kooseluseaduse vastu, olid homod mõlemal pool arvamuste lahknemise joont.
On see siis nii tähtis küsimus? Muidugi! See, kuidas patune inimene Jumala armu läbi õndsaks saab, on oluline küsimus. Või mis tähtsust on sel, mida keegi salajas teeb? Selle kohta ütleb Paulus (Ef 5:12): „Sest mida nad salajas teevad, seda on nimetadagi häbi.“
Jumala armastus on ilmunud Kristuse ristisurma ja ülestõusmise läbi. Johannes ütleb (1Jh 4:10): „Selles on armastus – ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest.“ Järelikult ei saa kõrvaline olla küsimus, kas meil on pattu või mitte, vajame päästjat või ei. See on iga inimese küsimus, sest erinevaid kalduvusi patule on nii palju, et jätkub kõigile.
Mart Salumäe küsib (K&T 27.04.2018), mille poolest siis samasooliste patt on taunitavam kui erisooliste patt? Samas ta rõõmustab, et kirik on abielurikkumise suhtes aastatega ükskõiksemaks muutunud. See „ükskõiksemaks“ on minu tõlgendus, sest Mart ei eita pühakirja karme hoiatusi, kuid on rahul sellega, et ametivennad neid talle meelde ei tuleta.
Omaenda patt on alati see kõige väiksem. Sellepärast on ühel patusel raske teist manitseda, kuna see tuletab ka endale meelde meeleparanduse vajalikkust. Hingevaenlane seob meid kavalalt, et me talle vastu ei saaks hakata. Ainult Kristus suudab purustada patu ahelad. Kui aga pärispatt ja kalduvused enam patu hulka ei kuulu, siis milleks Kristus? Õige ei vaja ju armu. Armu vajab patune.
„Suud puhtaks“ jätkusaates ütles Tauno Toompuu: „Kui kirikus toimivad ka mingisugused muutused õpetuses või arusaamades, siis see on pikem protsess. Sada tuhat inimest veenda mingis asjas või leppida kokku, panna kokku leppima mingis küsimuses, see on väga keeruline ja pikk protsess.“ Minu meelest on see ohtlik protsess, sest õpetuse muutmine katkestab osaduse mitte ainult naaberkirikute, vaid ka eelmiste sajandite kristlastega. Aga usku tunnistades ütleme ikka, et usume „pühade osadust“.
Liberaalide soov on kiriku õpetust muuta. Sellele vihjab Urmas Nõmmik, kelle sõnul on „sügavutiminev arutelu geiabielude teemal alles ees“ (Delfi 24.04.2018). „Avatud arutelu“ peab vajalikuks ka Johann-Christian Põder, kes kirjutab (PM 06.10.2017): „Oleks ju suur samm edasi, kui patune eluviis saab võimalikult eetilise, usalduslikkust, siduvust ja hoolivust toetava vormi.“ Annika Laats toonitab (Delfi 24.04.2018), et kristlasi on läkitatud maailma „mitte eetilistes küsimustes ainuõigeid seisukohti deklareerima, vaid rõõmusõnumit jagama“. Tauno Toompuu sõnul (Virumaa Teataja 15.05.2018) „ei taandu lõpuks samasoolistesse suhetesse suhtumine mitte piiblile, vaid sellele, kas me aktsepteerime teaduslikke argumente“.
Nagu näha, on arvamuste paljusus meil juba käes. On see ka rikkus, sellele julgen vastu vaielda. Arvamuste paljusus on rikkus siis, kui me alles otsime tõde, näiteks teaduses, samuti poes, kus otsime sobivat, mitte aga siis, kui tõde on leidnud meid. Kas kirikul on praegu ainuõiget tõde, mida jagada? Või praktilistes küsimustes enam mitte? Kas Piiblit sobib lugeda ka tänapäeval? Kui sobib ja kui Jeesus Kristus on ka nüüd tee, tõde ja elu, siis arvamuste paljusus tähendab paratamatult, et osa arvamusi ei ole õiged, vaid on eksiõpetus ehk hereesia. Aga eksiõpetus ei ole kiriku rikkus.
Arutelu on vajalik, aga mitte selle üle, kui kiiresti ja kui mugavalt sõita põrgusse. Me peame arutlema, kuidas aidata homoseksuaalse või mis tahes muu kalduvusega inimesel elada püha elu. Kiriku ülesanne ei ole lihalikule loomusele järele anda ega patust südametunnistust uinutada, veel vähem seda „unelaulu“ silmakirjalikult ligimesearmastuseks nimetada.
Hoolimine tähendab rohkemat. See ei tähenda ainult takkakiitmist, vaid ka manitsemist ja õigele teele juhatamist. Jumala sõna kohustab meid selleks. Kedagi juustest sikutada pole ilus, aga kui tegemist on uppujaga, siis tuleb seda teha. Armastus sirutab abikäe vendadele ja õdedele, et keegi meist ei hukkuks.

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
kolumnist