Rahvareformist

Luterlastele on reformimine tähtis sõna. Seda nii ajaloos tagasi reformatsiooni poole vaadates kui täna olulise põhimõttena – ecclesia semper reformanda – kirik peab pidevalt uuenema. Loomulikult tähendab tsiteeritud põhimõte, et selles protsessis uueneb ka inimene.
5. juunil arutati riigikogus riigireformi küsimusi, kuidas teha meie riiki paremaks. Väga meeldejääva ja mõtlemapaneva üleskutsega esines seal professor Rein Taagepera, kes toonitas: „Et tõesti edasi liikuda, seda ei saavuta riigireformi abil, kui ei kaasne jätkuv rahvareform. Rohkem sõbralikku ja hoolivat suhtumist selle poolt, kes peeglist vastu vaatab. See on tõeline inimesekesksus. Seda on suuresti võimalik teha praeguste institutsioonide raames.“
Küllap algab rahvareform iseendast. Professor Taagepera rääkis lihtsatest asjadest, mis üle jõu käivat pingutust ei nõua. Meil on iga päev võimalik teha valikuid, olgu selleks siis hoidumine sotsiaalmeedias põhjendamatult teravast kommentaarist või mõne kohase piiblisalmi meenutamine, näiteks: „Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda aimamata võtnud külalistena vastu ingleid“ (Hb 13:2). Samas on kindlasti kristlastele oluline õppimine erinevatest kogemustest, mis on inimesi aidanud.
Käesoleva aasta alguses surnud rootsi ettevõtja, IKEA asutaja ja maailma jõukamate hulka kuulunud Ingvar Kamprad (1926–2018) on esitanud kümme peamist ärisoovitust ettevõtete juhtidele, mis vähemalt minu arvates sobivad igati rahvareformi ideestikku. Esitan Kampradi pakutud põhimõtetest mõned.
Töötage koos ning arendage peretunnet, kõik töötajad on tähtsad; suhelge alluvatega, ärge unustage hommikul kell kuus autojuhilt küsimast, kas ta on hommikust söönud; kompenseerige oma puudusi ning võtke tööle inimesed, kel on oskusi, mida teil ei ole; ärge uskuge neid, kes oskavad ja teavad kõike; korraldage nii, et tööl on mõnus olla; ärge unustage oma ühiskondlikku missiooni, tulevik vajab teid.
Loomulikult on igapäevases elus olulised ka eeskujud. Tulen tagasi Rein Taagepera isiku juurde, kes kirjutab sümpaatses mälestusteraamatus „Määravad hetked“ oma usulistest otsingutest, mis lõpevad luterlikus üleloomulikkuseta ateismis. Taagepera kirjutab: „Olen ametlikult edasi selle kiriku liige, millesse sündisin. Mängin kaasa jumalamängu, nii nagu paljud jumalauskujad mängivad jõuluvanamängu. Suhtun mõlemasse mängu heatahtlikult.“
Ta jätkab mõni lehekülg hiljem: „Katoliiklikke maid külastades astun ikka sisse kirikuisse ja veedan paar või paarkümmend minutit mõtiskledes. /../ Kui Tartus olen juhtunud üksi elama, siis olen korrapäraselt käinud Pauluse kirikus, kuhu tädi Valtman mind juba kolmeaastaselt kaasa võttis.“ Sõbralikkus temast erinevate maailmavaadete vastu on üks punkte, miks Rein Taagepera kõneldu nii usutavalt mõjub.
Kindlasti on kristlasel oluline enesekontrolli, õppimise ja heade eeskujude märkamise kõrval meeles pidada ristiusu keskmes olevat armastuse sõnumit. Selline eluvaade kannab endas ka Rein Taagepera poolt kirjeldatud rahvareformi vaimu.
(Rein Taagepera kõnet saab lugeda ja vaadata: http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201806051000.)

 

 

 

 

Toomas Jürgenstein,
kolumnist