Eesti Kiriku kaks aega ja kaks kodu

Eesti Kirik 30 – 4. märts 1990

Et asi selge oleks, tuleb alguses öelda, et Eesti Kiriku ilmumise ajaloos saab arvestada kahe perioodiga. 1923. aasta jõuludeks ilmus Eesti Kiriku proovinumber. 1924. aasta 3. jaanuarist hakkas leht ilmuma kord nädalas neljapäeviti. Kogu II maailmasõja eelse ilmumisaja (1924–1940) kandis Eesti Kirik motot „Valvake, seiske usus, olge kui mehed“ (1Kr 16:13).

Eesti Kiriku esimene ilmumine
Lehe proovinumbri (Eesti Kirik, 1923 detsember) ilmumise puhul oli Tartu ülikooli usuteaduskonna õppejõud, lehe peatoimetaja Hugo Bernhard Rahamägi kõvasti innustunud, küsides, miks ei võiks kirikul olla oma leht, kui leht on palju väiksematel seltsidelgi.
1923. aastal oli lehe andmetel luteri kogudustesse registreeritud 910 000 liiget 1 110 000 elanikust. Piiskop nimetab veel arve: kiriku teenistuses on ligi 300 elukutselist ametnikku: hingekarjased, usuõpetajad, köstrid. Pooled neist akadeemilise haridusega. „See on suur ja paljukaaluv kutseliste töötegijate hulk!“ kirjutab ta ja pöördub nende poole: „Murdke teed „Eesti Kirikule“ kogudustesse, talutaredesse, üksikute koguduseliikmete juurde. Muuseas on see teie – õpetajate, köstrite ja koguduste eestseisuste liikmete püha kohus!“
Juba lehe esimeses numbris (3. jaanuar 1924) valutab hilisem piiskop Rahamägi lehe pärast südant: „Muidugi on minul ka „Eesti Kirik“, kui ühine ettevõte, kirikupäeva soov, südame peal. – Kas jätkub meil tahet toetada: näpunäidetega, nõuandmistega, kaastööga? Ma ei kahtle mitte meie Eesti koguduste heade ja kindlate püüete juures. Kuid toogu uus aasta meile rohkem ühtlust ja selgust meie kiriku üldistes, hädatarvilistes püüetes.“
Enne II maailmasõda ilmus Eesti vabariigis Eesti Kiriku viimane number 22. augustil 1940. Järgnes 50 aasta pikkune Eesti Kirikuta periood Eestis. Kuni 1990. aasta märtsini, mil taasilmus Eesti Kirik. Välismaal jätkas Eesti Kirik ilmumist aastatel 1950–2007 väikseformaadilise ajakirjana algul Rootsis, hiljem Kanadas.

Eesti Kirik musterleheks?
Sel aastal saame tähistada lehe taasilmumise 30. aastapäeva.
Peapiiskop Kuno Pajula on meenutanud Eesti Kiriku taasilmumise aegseid arutelusid: „Mõte oli teha Eesti Kirik musterleheks, mida saadetaks igasse kristlikku kodusse ja muidugi ilma rahata. Tegelikult me selleks võimelised ei olnud. Peapiiskopina pidin vahel ametivendi kutsuma reaalsust tajuma ja selgitama, et kõike, mida me teha tahaksime, lihtsalt ei suuda. /…/ Teine ülesanne oli see, et teeme lehe nõnda hea, et ta loetavuselt Postimehe-sarnane oleks. See oli illusioon, sest iga vähegi ajakirjandust tundev inimene teab, kui kallis on teha kvaliteetlehte.“(EK 17.12.2003)
Kui 1990. aasta 4. märtsi Eesti Kirik ilmus, oli lehe vastutav toimetaja, Põltsamaa koguduse õpetaja Joel Luhamets toimetuses ametis olnud ametlikult 18 päeva. Mõistagi eelnes esimese lehenumbri ilmumisele eeltöö, et leida inimesed, kes lehte teeksid, leida ruumid, kus toimetus võiks paikneda. Esimesel aastal ilmus leht kaks korda kuus ja seda trükiti Viljandis.
Joel Luhamets on meenutanud: „Lehte sai pandud teade, et kõik, kes on huvitatud Eesti Kiriku tööst, tuleksid koosolekule. Kõiki ei mäleta, aga nende hulgas oli Olev Türn, minu mäletamist mööda Inga Raitar, mõni mees, kellega hiljem koostööd ei leidnud. Priskilla Mändmets oli esimesel koosolekul ja Soome poolt, kes oli valmis aitama, tuli Olav Melin, Kyrkpresseni peatoimetaja. Kõige suuremaks probleemiks oli tol korral leida ajakirjanikke, kes oleksid valmis kirjutama kristlikus lehes. Seni oli ajakirjandus olnud niivõrd poliitiline ala, kristlased ei olnud valmistunud selleks tööks.“ (Kogumik „80 aastat ajalehe Eesti Kirik ilmumisest“, 2004, meediakonverentsi materjalid)
Viljandi rajoonilehe Sakala ajakirjanik Helgi Kaldma on meenutanud: „Mina sain enda kätte käsikirjad, tegin tekstidele keelelise korrektuuri, seejärel maketi. Tekstid laoti trükikojas tinasse, siis tulid poognad, mille uuesti üle vaatasin, enne kui leht trükki läks.“ (EK 3.3.2010)
4. märtsil 1990 nägi trükivalgust taasilmunud Eesti Kirik.
1991. aastal oli valmis saanud Kroonpressi trükikoda ja seal hakati ka Eesti Kirikut trükkima. Joel Luhamets meenutab: „Läksime siis üle teistsuguse arvutilao peale ja tegime öösel Füüsikainstituudi keldris tööd, mujal ruume ei olnud.“ (Kogumik)
Lehetoimetus leidis endale sobiva üüripinna Tartus Aleksandri tänav 14 majas, kus paiknes metsaamet. Kui toimetus 1996. aastal üüripinnalt lahkus, pidasin peatoimetajana kirjavahetust juba Tartu maavalitsuse kui maja omanikuga.

Eesti Kiriku viis peatoimetajat
Joel Luhamets sai lehetööd juhtida 27 kuud, kuni 1. juunini 1992. Seejärel võttis tema töö üle Evar Post, kes jäi sellele ametipostile 14 kuuks. Kolmas peatoimetaja Villu Jürjo oli ametis 12 kuud, Kadri Ugur neljandana 19 kuud.
Evar Post on meenutanud lehe väljaandmist: „90ndate algupoolel olid toimetuses mõned asjad teistmoodi kui praegu. Just tehnilise poole pealt – leheküljed olid A4 formaadis kiledel, lood ja pildid tuli välja lõigata, isegi raamid kleebiti käsitsi. Selle töö peal oli üks noormees, kes alati ei saanud tulla ja nii tuli mul seegi amet selgeks õppida. Päeval olin peatoimetaja, õhtul võtsin lipsu eest ja kleepisin poole ööni ajalehte. Siis keerasin kiled rulli, panin musta riidest kotti ja viisin autoga trükikotta. Hommikul tõstsin kogu tiraazhi autosse ja sõitsin pool kilomeetrit eemale levisse.“ (EK 10.12.2003)
Villu Jürjol oli peatoimetajaks oleku ajal täita väga palju muidki tähtsaid ülesandeid koguduse õpetajana, praostina, assessorina ning kirikuvälisteski ametites. Toimetuse suhteid kirikuvalitsusega analüüsides on ta öelnud: „Arvestades seda, et peatoimetaja oli kirikuvalitsuse liige, olid need ilmselt üsna lähedased. Küll jääb tollesse aega väike võitlus selle ümber, kas ajalehte ei tuleks mitte Tallinnas välja anda. Selle nimel tuli küll võidelda, et üldkiriku häälekandja jätkaks ilmumist Tartus Lõuna-Eestis.“ (EK 19.11.2003)
Mina asusin tööle 17. jaanuaril 1996. Töölepingu sõlmis minuga peapiiskop Jaan Kiivit ja kevadine kirikukogu kinnitas ametisse. Küllap oli toona peatoimetaja ametikoht nii oluline, et kirikuseadustik nägi ette sellesse ametisse kinnitamise kirikukogul.
Kirikuseadustik on muutunud ja lehte välja andva sihtasutuse Ajaleht Eesti Kirik tööd juhib 2002. aastast nõukogu (esimees Jüri Ehasalu), kelle pädevuses on ka juhatuse liikme ametisse määramine ja tagasikutsumine. „Juhatusel on üks liige (juhataja). Juhatuse liige on ametikoha järgi Ajalehe peatoimetaja.“ (SA Ajaleht Eesti Kirik põhikiri, 5.2)
Tänaseks on minul kogunenud 288 töökuud Eesti Kiriku juhtimisel.

Vana kodu Aleksandri tänavas
Mäletan oma esimest tööaastat kui pidevat muret raha ja ruumide pärast. Saime toetust vaid lehe omanikult kirikuvalitsuselt ning lehe tellijatelt. Reklaamitulu Eesti Kirikul kui aatelehel puudus. Asusime üüripinnal, mis tähendas siiski ebakindlust. Meie koridori võis siseneda läbi ebaturvaliste klaasuste. Tellisin uued, turvalisemad uksed ja lasin need paigaldada. Vanapaberi kogumispunkti lasime vedada koormatäie vanu ajalehti, et puhkenurgale veidigi normaalsemat väljanägemist anda.
1996. aastal töötas raamatupidaja n-ö pliiatsi ja paberiga, raha saamiseks tuli panka kohale minna. Üks humanitaarabi korras saadud arvuti oli Salme Uustarel. Ta alustas Eesti Kirikus tööd 1. märtsil 1992 korrektorina ja oli neli aastat hiljem küljendaja ametis. Toimetajate toas oli teine arvuti.
Peatoimetaja laual oli vaid lauatelefon. Arvuti tuli minu lauale alles 1997. aasta jaanuaris, kui toimetus paiknes Tartus ümber päris oma kinnisvarale aadressil Ülikooli 1.

Uus kodu Ülikooli tänavas
1996. aasta mais visiteeris peapiiskop Jaan Kiivit Võru kogudust. Olin seda ajakirjanikuna kajastamas. Mäletan, kui tulime seltskonnaga kiriku juurest pastoraati mööda Tartu tänavat ja konsistooriumi haldusdirektor Tarmo Lääts mind kõnetas, küsides, kuidas läheb.
Sellel lühikesel jalutuskäigul räägitust sai alguse Eesti Kiriku toimetuse uus elu uues kodus. Konsistooriumi usaldus ja tunnustus oli ajalehe kollektiivile oluline. Juhtkond leidis, et kasulikum on olla omanik kui rentnik.
Käisime assessor Joel Luhametsaga Tartus 2-3 müügis olevat pinda vaatamas, aga sobivad need polnud. Sügise hakul jäi mulle silma kuulutus, milles pakuti müügiks endist ühiskorterit Ülikooli tänavas.
Sõlmisin notari juures korteri ostu-müügilepingu 10. oktoobril 1996. Ülikooli 1 hoone korteriomanikud andsid kirjaliku nõusoleku, et eluruum Ülikooli 1–3 muudetakse mitteeluruumiks. Võis alata 128 m2 suuruse pinna ümberehitamine toimetuse vajadustele vastavalt.
Kirikuvalitsuse rahalisel toel osteti Eesti Kiriku toimetusele bürooruumid ja remonditi need. Konsistooriumi otsusega 8. oktoobrist 1996 anti bürooruumide ostmiseks 500 000 krooni. Kui mõtleme tänasest end veerandsada aastat tagasi, siis saime osta Tartu südalinnas neljatoalise korteri 32 000 euro eest. Mida me täna selle raha eest kinnisvaraturul saaksime?
Joel Luhametsast oli saanud Tartu praostkonna praosti kt ja saamas Tartu Pauluse koguduse õpetaja. Toona oli Tartu Pauluse kirik tervikuna tagastamata ja kuna ka praost vajas endale Tartus tööruume, mõeldi konsistooriumis, et üks tuba – koos võimalusega kasutada ka kõiki kõrvalruume (köök, saal jm) – jääb Tartu praostkonna kasutusse. 22. oktoobril ongi EELK majandusnõukogu teinud otsuse krediteerida ajalehe Eesti Kirik ja Tartu praostkonna bürooruumide remonti, sh sisustuse ostmist.
Remondi järelevalvet tegi Holger Karema Tallinnast, kes aina toonitas, kui oluline ja hea tehing kinnisvara ostes tehti, sest kinnisvara puhul on tähtsad kolm aspekti: asukoht, asukoht ja veel kord asukoht. Lammutas vana ja ehitas uued ruumid välja Tartu firma AS Lasita Ehitus.
8. novembril 1996 oli Tartu Postimehes uudis, et Tartu Metsaameti hoone Aleksandri tänaval, kus Eesti Kirik tol hetkel veel paiknes, antakse üle maavalitsusele ning sinna kolivad keskkonnakaitse osakond ja päästeamet. Kui me ei oleks oma kinnisvara kuu aega varem ostnud, oleksime pidanud otsima uut üüripinda! Ehk oli see jumalik ettehooldus.
Kolimine uutesse ruumidesse, kus oli juba paigaldatud mööbel, arvutid ja loodud kommunikatsioonivõrk, ning sisseseadmine vältas kogu jõuluaja. Neli arvutit kinkis Soome Kotimaa toimetus, ülejäänute jaoks annetas raha Martin Luther Bund. Uut aastat alustasime oma uues kodus.
9. jaanuaril 1997 õnnistas peapiiskop Jaan Kiivit EELK nädalalehe Eesti Kirik uue büroo Tartus Ülikooli tänavas. Vaid kuu aega varem, 3. detsembril 1996 oli peapiiskop Jaan Kiivit õnnistanud Tallinnas ajaloolise Pühavaimu seegi – usuteaduse instituudi uue hoone luteri kiriku hariduskeskuseks. Maja ostu ja ehitust finantseerisid Põhja-Elbe kirik ja Soome kiriku välisabi.
Need kaks lähestikku sattunud sündmust olid toona kindlasti kirikus suurt rõõmu ja usku sütitavad.

Minevikku meenutades tuleviku poole teel
23 aastat tagasi, kui Eesti Kirik ostis uued ruumid, kõneldi ruumide mitmeotstarbelisest kasutamisest, kirikuelu Tallinnast Lõuna-Eesti suunas kallutamisest. 1996. a uskus kirikuvalitsus, et siin hakkab tööle ka praostkonna keskus. Joel Luhamets kinnitas, et „hakkab kindlasti kasutama uut tööruumi enda ja praostkonna nõukogu tööks“ (Eesti Päevaleht 10.01.1997).
Eesti Päevaleht (10.01.1997) kirjutab pärast Eesti Kiriku ruumide õnnistamist: „Toimetusest peab kujunema Lõuna-Eesti kirikuelu keskus. Selle asemel, et Lõuna-Eesti koguduste inimesed sõidaksid Tallinna seminaridele, võib lektor sõita loengut pidama meie konverentsisaali. Külalistuba koos sanitaarsõlmega võimaldab majutada kaugelt tulnud külalisi.“
Samas uudises avaldas Joel Luhamets usku, et toimetusest saab laenutada ja osta kristlikku kirjandust. Samuti oli kavas hakata Tartus müüma vaimulikku riietust või võtma vastu tellimusi rõivastele. Raamatuid me teatud aja ka müüsime, aga kui Pauluse kogudus tegi kiriku ruumidesse oma raamatupoe, hakkas kõik kordades võimsamalt toimima.
Toimetuse nn konverentsituba kasutasid mõnel juhul pastoraalseminari õppurid, tegime koolitusi, kohtumisi ja õppepäevi kaastööliste ja lugejatega, palve ja sõna õhtuid, peeti koosolekuid, raamatu­esitlusi, võtsime vastu külalisi.
Rahvast käis toimetuses algusaegadel ikka tublisti rohkem, oli ka vaimulikke-üliõpilasi, kes siin rahus töötada said. Oleme ka paari inimest majutanud. Aga reeglina on Eesti Kirikule ostetud kinnisvara ikka olnud toimetuse kasutuses.
Kolm aastakümmet läbi imeliste tehniliste muutuste on toonud ajalehe Eesti Kirik tänasesse päeva. Me saame olla väga tänulikud kõigile neile, kes kolmekümne aasta eest võtsid vastu otsuse taasilmuma panna kiriku ajaleht ja kes on olnud lehe väljaandmise juures.
Nimetan siinkohal alguse juures olnud Kuno Pajulat, Tiit Salumäed, Joel Luhametsa, Evar Posti, Villu Jürjot, Kadri Ugurit, sihtasutuse nõukogu liikmeid ja esimeest Jüri Ehasalu, kolleegiumi liikmeid ja esimehi Joel Luhametsa, Veiko Vihurit, Mihkel Kukke ning lehe teoloogilisi konsultante Ove Sanderit, Villu Jürjot, Heino Nurka, Urmas Pettit ja Kaido Soomi, paljusid ajakirjanikke, kes toimetuses töötasid, ning kõiki neid, kes Eesti Kirikule kaastööd on teinud ja teevad seda jätkuvalt.
Milliseks kujunevad järgmised kolmkümmend aastat? Sellele annab vastuse juba järgmine põlvkond.
Sirje Semm,
peatoimetaja

Pildigalerii: