Eriolukord ja veeuputus

Küllap leidub praegu nii mõnigi ärimees ja poliitik, kes tunneb uppumise tunnet. Läänelikku eluviisi on tabanud otsekui veeuputus. Kuulun ka nende hulka, kellele see võrdlus pähe tuli, sest juhtus nii, et otsustasin just sellekevadisel eksegeesikursusel tegelda Genesise (1. Moosese) raamatuga. Ja juhtus nii, et üsna eriolukorra alguses sattusin üle vaatama oma kunagist vee­uputusloo tõlget. Sellest kujunes mõtte- ja usurännak inimkonna saatuse teemal.

Inimkonna saatust on mõnda aega kujundanud läänelik tarbimisele suunatud ühiskonnamudel. See on teinud palju inimesi õnnelikuks. Pole kahtlustki, et vaesusest väljatulek ongi õnnelik. Aga näilist õnne on ka palju, sest tarbimiskultusega tuleb kaasa palju rahulolematust. Viimane ei kao rikkamaks muutumisega, vaid süveneb. See omakorda on seotud enese unustamisega. 

Oleme olnud pikal rännakul. Teel tarbimise tippude poole ei ole olnud peatusi ega pinke puhkamiseks. Sel teel näidati meile kõrguses üha uusi tarbimiseesmärke. Kõik muudkui ronisid, püüdsid naabrist kiireminigi ronida. Mõnikord liigahtas kusagil kivi, see vallandas mitu kivi ja nõnda edasi. Aeg-ajalt murdsid allapoole kohaliku tähtsusega laviinid. Aga nüüd on hiigeltsunami pühkinud kõik tarbimismäel küünitajad üldse minema. 

Nüüd istume mõnevõrra oimetult taganevate vete keskel. Tõdeme, et viirusekriis on nõudnud palju ohvreid, neid, kelle viirus on otseselt võtnud, kui ka neid, kes on jäänud ilma tööst ja leivast. Teame hirmunult, et ohvreid tuleb veel. Teame, et mitmes tarbimisvaldkonnas on tegevus üldse peatunud. Kardame võib-olla isegi, et tarbimiseesmärkide seadmisega tuleb pikalt raskusi. Kuuleme palju räägitavat sellest, et majanduse käimatõmbamine võtab palju aega, aga et kuidagi on tarvis sisendada tarbijatesse usku, et ees ootavad jälle head ajad ja et tarbida tasub juba praegu.

Siin aga ongi põhiline küsimus: kui tarbimine on usu küsimus, siis kas see usk ei võiks olla teistsugune? On vaks vahet, kas uskuda sellesse, et vajame üha rohkem, või uskuda sellesse, et tahame olla õnnelikud. Aga õnneks ei ole vaja pooltki neid asju, mida me endale tarbimiskultuses nõuame. Seega tekib küsimus, kas nii palju tarbimisraha liigutamist on üldse tarvis, et elada. Kas vajame nii palju palka, et lihtsalt elada? 

Tean, et esitan kurje küsimusi, sest palju inimesi vaevleb vaesuses ja elab peost suhu. Aga samas suur osa inimesi elab olukorras, kus raha on piisavalt selleks, et tarbimisvalikud ja üha uued eesmärgid nad hulluks ajaksid.

Meenubki anekdoot Ameerika põliselaniku ja valge mehe kohtumisest, kus viimane polevat jõudnud ära imestada, et põline istub tegevuseta. Valge mehe silmis tähendas see muidugi laisklemist, sellest ka tema vastav küsimus põlisele. Selle vastuküsimusele, et mida ta peaks siis tegema, vastanud valge mees, et tööd. Selleks, et raha teenida. Aga milleks raha teenida? Selleks, et saaks endale osta vaba aega, vastanud valge mees. Aga mul on juba vaba aega, tõdenud põliselanik.

Küsimused võivad olla ebameeldivad, aga me ei pääse neist, ei veeuputusega ega -uputuseta. Kui tulla tagasi võrdpildi juurde kõrgest tarbimismäest, siis on selge, et mäe tippu saavad jõuda vähesed, ja et tippujõudjate jalge alt vallandub liiga palju kive, selleks et enamik allpool olijaid üldse püsima või ellu jääksid. Ületarbimismudel poleks kestnud nii või teisiti. Seega tuleb ikkagi paratamatult hakata kogu inimkonnale seadma pigem õnnelikuks olemise ja vabaduse eesmärki, mitte tarbimise eesmärki.

Piibli veeuputusloo lõpp on lootustandev. Selles on palju tõotusi, nimelt et Jumal ei taha enam hävitada inimkonda veeuputusega või et aastaaegade ringkäik ei lõpe ning kõiksugu vilju kasvab piisavalt. Me suudaksime inimkonnana ennast rahulikult ära toita ning mahume ka üksteise kõrvale elama, kui seda ainult tahaksime. 

Erinevalt ülipessimistlikust arvamusest, et inimkond on maakeral vähkkasvaja, usun, et inimene on loomulik looduse osa, kes kujundab seda ka ümber, nagu teevad seda rohkem või vähem kõik elusolendid. Aga usun parandamatu optimistina ka, et inimesed saavad aru, et nad ei pea tahtma rohkemat, kui on antud. Usun tõotust, mida Piiblis on mitme koha peal sõnastatud: inimkond jääb alles ja Jumal on mõtelnud inimkonna saatuse valvamist tõsiselt.

Õnneks pole tarvis rohkem, kui võtta vastu vaba aeg, mis meile on antud, ning mõelda kõigele heale ja kaunile, mis meile on kingitud. Pärast veeuputust taastub nädalarütm. Pühapäevad on meile antud selleks, et vaadata, kuulata, mõtelda ja uskuda. Aidaku Jumal sel äratundmise teel kogu inimkonda!

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist