Võimatu saab võimalikuks
/ Autor: Kristjan Luhamets / Rubriik: Uudised / Number: 26. august 2020 Nr 31 /
Mis juhtub, kui vastu suve muuta ära kiriku noortepäevade toimumisaeg ja nihutada asukohta paarisaja kilomeetri võrra?
Vastus on, et sadakond noort leiab selle ikka üles ja jõuab kohale. Vaatamata koroonakriisi põhjustatud ebakindlusele kogunesid 21.–23. augustil Pilistverre noored kristlased üle Eesti. Kui paluti istuda neil, kes on pühapäevakoolis käinud, jäid seisma üksikud. Kui õp Jaak Aus palus püsti tõusta neil, kes vähemalt korra kuus osalevad pühapäevasel jumalateenistusel, oli ka küsija üllatunud – enamik tõusis. Kuigi laagris oli väga erinevaid noori, jäi tunne, nagu osaleksin suure misjonitoimkonna koosolekul. Stereotüübid „tänapäeva noorte“ kohta purunesid eos. Oli au ja eesõigus viibida kolm päeva nende seas.
Mind liigutas ülistusõhtu Pilistvere kirikus. Rändasin mõttes umbes 40 aasta tagusesse aega koos emeriitpeapiiskop Andres Põderiga. Suure-Jaani õpetajana külastas ta Pilistveret. Tollane mulje oli masendav – ei vähematki lootust. Pastoraat oli hunnikus, puud kasvasid peal. Kirik ilma tornikiivrita lagunemise ootel. Tühjenev küla ja hääbuv kogudus. Kohapeal puudus õpetaja.
Miks küll ei ilmutanud Jumal toona kasvõi paari sekundit sellest, mis sünnib samas paigas aastal 2020 – kirikutäis noori Jumalat kiitmas ja ülistamas! Aga ka 40 aastat tagasi tuli elada usus. Nii ka täna. Seda rõõmupidu, mis sünnib taevas, ei näidata meile enne, kui oleme oma usurännaku lõpuni käinud.
Noortepäevade teema „Võimatu saab võimalikuks“ kõneles sellest, kuidas patune inimene õndsaks võib saada. Sellest kõneldi jumalateenistustel ja piiblitundides, seminaridel ja väikerühmades. Lootuse küla mehed andsid tunnistuse sellest, kuidas ka kõige pilkasemast patu pimedusest on Jumalal meile näidata väljapääsutee. Meestel oli kaasa võetud jäme kett ja suured tangid, millega iga soovija võis ise keti läbi hammustada ja purustatud lüli kaasa võtta, et püsiks meeles: Jeesus purustab patu ahelad.
Noorte laulmist saatis bänd, mille tunnustuseks tuleb öelda, et alles tagantjärele märkasin, et terve laagri jooksul polnud ainsatki kontserti. Noored ise tegid nii head muusikat, et midagi ei jäänud puudu. Vaba lava oli rosinaks pealekauba. Ka heli- ja videotehnika ei reetnud tänavuse laagri kasinamat eelarvet. Üksnes neljandast päevast tundsid osavõtjad puudust. Lühema aja tõttu tuli programmist kõrvale jätta traditsiooniline Vembu-Tembu turg, kuid selle asemel lahutas noorte meeli kostüümipidu.
Suur tänu meeskonnale, vabatahtlikele abilistele, väikerühma juhtidele, töötubade läbiviijaile ja bändi liikmetele! Aga ennekõike tänu Jumalale, kes hoidis meid nii päikeses kui vihmas.
Kristjan Luhamets
