Suu oli naeru ja keel hõiskamist täis

Viimasel advendipühapäeval pühitses peapiiskop Jõgeval tulevase kiriku torni.

Valge ja ilus ja ristiga torn ilmestab seda 5000 elanikuga linna ja peatselt on oodata kogukonnakeskuse ehituse algust. Ka nii sealset tulevast hoonet kutsutakse. Jumalateenistuste kõrval hakatakse seal pakkuma ka maisemat laadi osadust. 

Kiriku rajamine on olnud paljude soov, sõnasid kohalviibinuile Jõgeva vallavolikogu esimees, riigikogu liige Aivar Kokk ja vallavanem Tiit Lääne. Torni pidulikku pühitsemistki korraldasid siin koos kogudusega vallavalitsus ja kultuurimaja. Paari külmakraadi ja lund ei õnnestunud neil tellida, ent vähemalt ei sadanud vihma ja õhtuhämarikus valgustatud torn ning südamest tulnud soojad sõnad jäävad kindlasti selle linna ajalukku. 

Unenägijad

Kiitust Jumalale kuulutasid peapiiskop Urmas Viilma, piiskop Joel Luhamets, praost Ants Tooming ja kohalik õpetaja Georg Glaase, et seejärel valminud torn pühitseda. Enne veel tuletas piiskop Luhamets meelde iisraellaste palvete ja laulude raamatut: „Kui Issand tõi tagasi Siioni vangid, siis olime nagu unenägijad. Siis oli meie suu täis naeru ja meie keel täis hõiskamist.“ (Ps 126:1–2) 

Ju oli üle 80 aasta tagasi Juhan Riives moodustamisel olevale Jõgeva kogudusele kiriku ehituseks maad ostes samuti täis rõõmu ja tänumeelt. Siiski jäi toona kogudus asutamata ja kirik ehitamata ning nõukogude ajal kerkis platsile hoopiski veetorn.  

Jõgevalaste rõõmu jagades tunnustas rahvastikuminister Riina Solman neid, kes oskasid koguduse krundil oleva torni ära kasutada. Ta sõnas, et kirik on ebatavaline ja kuulus juba enne valmimist. Torni ronides saab küll taevale lähemale, aga kogudust on vaja, meie kaasalöömist ja järeltuleva põlve kasvatamist, sõnas ta kogudusele pühapäevakooli tarbeks „Lugusid Jeesusest“ kinkides.

Katusest kirikuni

Nii viimasel advendipühapäeval kui ka kogu pühadeaja oli valminud torn huvilistele avatud. Suur tänu selle eest, et pühakoja ehituse I etapp on lõppenud, kuulub kindlasti 2009. aastast koguduse juhatuse esimehe ülesandeid täitvale Mare Rosinale, kelle huvi vaimuliku maailma vastu tekkis pärast Eesti taasiseseisvumist, ja aastast 2015 kogudust teenivale Georg Glaasele. 

Aivar Kokk meenutas meeleolukal õhtul, kuidas kümme aastat tagasi tuli Mare Rosin tema juurde jutuga, et koguduse kasutusse antud endise lasteaia katus laseb vett läbi. Katus sai parandatud, aga ka idee torniga luteri kirikust idanema pandud. Ta lubas, et kevadel algab ehitus: „Tuleb üks ilus koht, kus noored ja vanad saavad koos käia ja olla head Eestimaa inimesed.“

Kogudus peab praegu teenistusi jätkuvalt Aia tänava majas, aga seegi on nüüd just kui risti kaitse all, sest sinna saali paistab torn aknast oma särava ristiga kätte.

„Kusagil teisel pool taevast on meie lootus ja eesti usk,“ laulis pidupäeval Marek Sadam ja kinnitas kohaletulnud rahvale või hoopistükkis rahva nimel, et me vajame väga usku, lootust ja armastust. Sealse rahva ammune unistus saada endale torniga pühakoda on saanud käegakatsutavaks. 

Rita Puidet