Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Kus kõik teised on?

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Merille Hommik.

Aasta tagasi kirjutasin kolumni teemal „Kaos“ ehk siis vahetult pärast seda, kui meid tabas paha viirus, tundsin, et elan täielikus kaoses. Lugesin seda ja mõtlesin, et mis siis tänaseks muutunud on. Palju on muutunud, kuid üheks peamiseks häirivaks asjaoluks, mis valitses siis ja valitseb ka nüüd, on teadmatus. Olen püüdnud hoiduda igapäevaselt uudiste lugemisest, sest vaimne väsimus on kohati üüratult suur ja täiesti piisab, kui paar korda nädalas end uudistega kurssi viia. Püüan keskenduda teistele teemadele ning leida mõtteid mujale viivaid tegevusi.

Sain mõni päev tagasi postiga ühe imelise kingituse. Meie koguduse baltisakslasest vaimuliku Konstantin Thomsoni lapselapselaps oli kokku kogunud oma ema kirjavahetuse ning pannud sellest kokku väikse vihiku. Perekond sunniti 1939. aastal Eestist lahkuma nagu teisedki baltisakslased. Mõned aastad elati endise Poola aladel ning 1945. aasta alguses tuli uus käsk – siirduda Saksamaale.

Kirjavahetus hõlmas põgenemist Poolast Saksamaale. Kogu perekond – koos laste ja lastelastega u 40 inimest – oli laiali pillutatud. Keegi ei teadnud, kus teised olid, sest mingit konkreetset plaani, kuhu põgenikud peaksid minema või kus peavarju leidma, polnud. Post liikus, kuid et enamikul polnud püsivat elukohta, siis ei teatud, kuhu kirju saata. 

Vaid ühel inimesel suguvõsas oli aadress ja seda Dresdenis, mis 1945. aasta veebruari pommirünnakus purustati. Sinna saatsid kõik sugulased siiski lootusrikkalt kirju ja andsid teada, et on elus. Täielik kaos. Lugesin ja mõtlesin, kui kohutavalt traagiline see kõik oli. Me teame eestlaste kannatustest, kuid kui palju me reaalselt teame, mis toimus baltisakslastega?

Mitte ainult mõisatest ilmajäämine maareformi tagajärjel, vaid ka kodumaast ilmajäämine. Vanem generatsioon, kes sunniti siit lahkuma, ei tunnistanud surmani Saksamaad oma kodumaaks. Ka järgmine põlvkond jäi elu lõpuni taga nutma paradiisimaad Eestit. 

Lisaks muule oli kohutav see, kui ema ei teadnud, kus ta lapsed on, sest ema pandi ühe rongi peale ja saadeti minema, lapsed teisele. Seejuures ei teadnud keegi, millises suunas rong liikus. Kirjavahetuses näiteks küsitakse üksteiselt, kus see või teine linn üldse asub. Polnud maakaarti. Polnud aimu Saksamaa väikelinnadest – küladest rääkimata. Polnud elukohta. Mõni sunniti põgenema nii kiiresti, et kaasa jõudis võtta vaid käekoti. Säilitada sellises olukorras rahulik meel, hakata oma elu ei tea kus üles ehitama ja loota, et kunagi veel kohtud oma lastega …

Mõni aeg tagasi liikus internetis koomiks, kus Vene külakeses tuleb memm külatänavale, vaatab – kõik pingid tühjad. Mõtleb, et ei tea kus kõik teised on. Läheb tuppa tagasi, avab arvuti ja näeb – kõik on internetis. 

Midagi sellist toimub praegu igal pool. Avalikud, pühapäevased jumalateenistused kirikus keelati. Täiskasvanutel ei ole raske osaleda interneti või raadio vahendusel kasvõi mitmel jumalateenistusel igal pühapäeval. Mida peab tundma aga väikelaps? Kaheaastane, kes oli harjunud, et pühapäeval käiakse kirikus. Ma ei tea, mis talle seal kõige rohkem meeldib – võimalik, et mängutuba. 

Ent mängutuppa kipub ta tavaliselt alles jutluse ajal, seni istub pingis, kuulab orelit ja laule ning nõuab süüa. Võimalik, et hoopis kirikus näksimine on talle oluline. Elame kirikule suhteliselt lähedal ning aeg-ajalt sõidame sealt mööda. Iga kord ta küsib, millal me jälle kirikusse laulma läheme. Ilmselgelt on lapsel igatsus ja vajadus. Tema jaoks ei asenda netijumalateenistus kirikuskäiku. 

Suurel reedel otsustasime siiski kirikusse minna. Jumalateenistust ei toimunud, aga kirik oli avatud palveks. Sisenesime kirikusse, Magda hoogsal ja rõõmsal sammul kõige ees, et tema saab lõpuks ometi kirikusse! Keset vahekäiku keeras ta äkitselt ringi ja vaatas suurte silmadega otsa, küsides: „Kus kõik teised on?“ Sel hetkel sain aru, et laps ei käi kirikus siiski vaid mängutoa või õunaviilude näksimise pärast. 

Ta oli siiralt oodanud, et kõik tädid ja onud on kohal ja kohe hakkab orel mängima … Ta oli õnnetu. Istusime vaikselt pingis ja püüdsin selgitada olukorda. Ta noogutas, aga küsis veel: „Äkki nad ikka tulevad?“ Õnneks tuligi hiljem paar inimest lisaks, kirikuõpetaja oli ka kohal ning luges piiblit ja isegi orel mängis.

Lapse jaoks oli siis kõik hästi. Ent see siiras küsimus – kus kõik teised on? – jäi mind vaevama ja mõtlen sellele iga päev. Selles küsimuses on midagi väga sügavat ja seda saab kanda üle paljudele teistele olukordadele nii meie igapäevases kui igaviku mõõtmes. 

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist