Urmas Nõmmik: jääb haarav akadeemiline rahutus

2017. aastast juhib usuteaduskonda Vana Testamendi ja semitistika professor dr Urmas Nõmmik. Tema ametisse asumine oli erakordne selles mõttes, et esmakordselt sai teaduskonna juhiks taasavatud teaduskonna kasvandik ehk kolmanda lennu vilistlane.

Astusite teaduskonda 1993. aastal ja 2017. aastast sai teist sama teaduskonna juhataja. Seega olete juba pea 30 aastat seotud usuteaduskonnaga. Kui palju on usuteaduskond selle ajaga muutunud?

Muutunud on väga palju, aga ometi on siiani näha ka küllaga seda, millele sai esimestel tegevusaastatel alus pandud. Alguses tuli õppetöö üleüldse ju kuidagi käivitada, alustada tuli nullist. Mäletan tolleaegseid kasvuraskusi, ent pean samas kinnitama, et meil, kolmanda lennu tudengitel, ei olnud kordagi tunnet, justkui oleksime sattunud mingi värske eksperimendi osaks. Õppetöö oli juba kolmandal tegevusaastal piisavalt professionaalne ülikooli jaoks.

Praeguseks on oluliselt tulnud juurde teaduslikku võimekust, milleks algusaegadel ei jätkunud aega ja vahendeid. Tartus on jõutud kaitsta üle 40 doktoritöö ning veel mitu usuteaduskonna kasvandikku on saanud kraadi välismaal. Uus ja oluliselt suurem põlvkond teolooge ja religiooniuurijaid on peale kasvanud. Kui veel 20 aastat tagasi oli lihtne koostada kokkuvõtet usuteaduskonna teaduspublikatsioonidest, siis nüüd seda enam ei jaksaks.

Samas on muutumatuna säilinud näiteks see, et peetakse sügavalt au sees kirjalike allikatega tegelemist nende originaalkeeles, et jahtunud ei ole huvi Lähis-Ida usundi- ja kultuuriloo suunal, et kirikuloo, eriti Eesti kirikuloo uurimine on õnnestunud üles ehitada, et religioonipedagoogika alal on head järelkasvu, et usuteaduskonda tugevalt kujundanud saksa akadeemilise traditsiooniga on jätkuvalt tugev side, ehkki juurde on tulnud kontakte sadade teadlastega mujalgi, jne.

Kuhu on usuteaduskond hetkel teel?

Peagi seisab ees juhataja vahetus ja võiks ju arvata, et midagi kohe muutub. Midagi muutubki, aga muutumatuks jääb õppejõude ja üliõpilasi haarav akadeemiline rahutus. See tähendab lakkamatut uurimise ja mõtestamise vajadust. Uurimisvajadust rahuldame sellega, et leiame üha uusi uurimisteemasid ja taotleme selleks rahastust. Mõtestamise vajadusega saame hakkama õpetades, partneritega kontaktis olles ning laiema avalikkusega suheldes. Ma ei tea ühtegi kolleegi, kellel pole sellist rahutust.

Tulevikuplaanid on seega kindlad. Plaanis on teha teoloogia- ja religiooniuuringute alast teadustööd sellisel määral, et ei kaheldaks vastavas eestvedaja rollis Eestis. Aga tundub, et on põhjust pretendeerida rohkemalegi, sest Ida-Euroopa riikide ülikoolide hulgas on meie positsioon suhteliselt hea. Kui riik kõrghariduse rahastamispoliitika stagnatsioonist välja raputama peaks, siis oleks meil ka vahendeid oma positsiooni parandamiseks rohkem.

Plaanis on muidugi jätkuvalt õpetada võimalikult palju nii eesti kui inglise keeles, olla olemas nii Eesti jaoks kui rahvusvaheliselt. Tahame olla sild rahvusvahelise teaduse ja Eesti teaduse vahel. Loodan südamest, et välismaalt tuleb meile üha võimekamaid doktorante ning et jõuame omagi andekate üliõpilaste vajadustele vastu tulla. Kokkuvõttes, töötame selle nimel, et kindlustada tulevikuks eestikeelse teoloogia- ja religiooniuuringute järjepidevus ja jätkusuutlikkus ning olla samas selgelt nähtav rahvusvaheliselt.

Avasite hiljuti koos judaistika õppejõu Anu Põldsamiga fotonäituse. Kui peaksite usuteaduskonda illustreerima ühe fotoga, siis mida seal näeksime?

Tõepoolest sattus usuteaduskonna sünnipäeva aega Anu ja minu fotonäitus Philosophicum’i trepigaleriis Jakobi 2. Mu fotokompositsioonidel on küll pealkirjad nagu „Loomine“, „Teisel pool“ ja „Alandlikkuse harjutus“, mis justkui tõotaksid religioosset või eksistentsiaalset tõlgendust, aga võimalik, et usuteaduskonna illustreerimiseks valiksin hoopis mõne Anu pildi. Tema fotod on keerulisema joonestruktuuriga, ja esmamulje usuteaduskonnast võib olla just selline. On palju risti-rästi tegevusi, palju sagimist ja dünaamikat, ehkki lõpuks paistab sealt tagant ikkagi kõigi jaoks sarnane motivatsioon ja suund: saada teada ja mõtestada.

Mida soovite usuteaduskonnale?

Pikka iga soovin kindlasti. Kahe maailmasõja vahel jõudis eestikeelne usuteaduskond toimida vaid 22 aastat. Praeguseks on alates 1991. aastast täitunud juba 30 aastat ja oleme eelmise saavutuse ületanud. See annab lootust. Aga professionaalset arengut ja rahvusvahelist nähtavust soovin ka südamest. Ilma kontaktideta ei oleks me suurt keegi.

Kätlin Liimets