Urmas Viilma: EELK ei ole ainult peapiiskop ja kiriku mainet kujundab iga kogudus

Lõppevast aastast kokkuvõtteid tehes tunnistab peapiiskop Urmas Viilma (48), et COVID-19 mõju on nii nagu ühiskonnaski laiemalt tunnetatav igal sammul ka kirikuelus. Tajudes, et EELK on pildil ja pakub avalikkusele huvi, on kirikupea mureks, kuidas kujundada kiriku mainet suunas, et senisest rohkem elanikke määratleksid ennast luterlastena. 

Meie jutuajamine leiab aset peapiiskopi töökabinetis konsistooriumi ruumes Toompeal. Kui paljud olulised jutlused või kaalukad arvamusartiklid on siin loodud? 

Siin ei ole sündinud minu poolt ühtegi jutlust ega vist ka ühtegi artiklit. Intervjuusid olen siin aga palju andnud, kohtumisi on siin toimunud sageli. Pigem võtan siin rohkem külalisi vastu, kui ise tööd teen. 

Peapiiskopi residentsis Tondil on kõigil peapiiskoppidel alates Jaan Kiivit seeniorist sisse seatud töökabinet, nii ka minul, ning kõik jutlused, kõned ja muud sedasorti tekstid on enamasti koostatud just seal. Arusaadavalt on sealse kodukontori mõiste aktuaalseks muutunud viimase kahe aasta jooksul, kui räägime COVIDist. 

Viimase paari kuu jooksul on teatud töörežiim siin majas uuesti taastumas. Oleme kokku leppinud, et hakkame siin taas rohkem kodukontorite asemel kohtuma, et saada tagasi siinne vaimsus, mis COVIDiga seoses on olnud ohus. Konsistooriumi töökoosolekuid, mis poolteist aastat on toimunud distantsilt, oleme hakanud taas füüsiliselt siin kohtudes korraldama.

Seega on koroonaeelne elukord kirikuvalitsuse majas suuresti ennistatud?

Jah, olulisel määral. Ka kirikuvalitsuse uue koosseisu esimene koosolek toimus siin ning leppisime kokku, et püüame sedasi jätkata. Et meil on aga konsistooriumi liikmetest vaid assessor Ove Sander peale minu Tallinnas, kuna teised on kõik Eestis laiali, kattes ilusti meie erinevad piirkonnad, siis seetõttu oleme sisse seadnud hübriidkoosoleku pidamise võimekuse, et keegi ei peaks ühe koosoleku pärast pealinna tulema. Pidades siin majas koosolekut, on võimalik lisada osalejaid ka interneti kaudu. 

Muutusi on COVID meile toonud ja arvan, et päris endise elu juurde me ei naasegi. Ma ei pea silmas koostöövaimu, mis kindlasti on olemas ka tulevikus, aga et jääme distantsilt tööd tegema, arvan, et see on tulnud selleks, et jääda. Usun, et me kohaneme. Ka minul ei ole siin kabinetis oma lauaarvutit ning seesama sülearvuti, millega siin töötan, sellega toimetan ka kodus ja kus iganes ma olen. Arvestades oma töö spetsiifikat, et pean palju tekste kirjutama, siis ei ole tõesti vahet, kus ma seda teen. 

Olete kõneisikuna kohal väga erinevates meediakanalites. Mis motiveerib selliseks osalemiseks?

Kui ka tänavu ilmunud Levila artiklisarjas „Usu võim“ toonitati, et just peapiiskop on oma isikus suuresti esil ning teeb suurt lobitööd, siis ma ütleks küll, et olen pigem ennast tagasi tõmbamas. Kui mind minu ametisse valiti, siis mul oli tunne, et pean kiriku tegema ühiskonnas nähtavaks ja mul oli see peapiiskopi ametist tulenevalt võimalik. 

Täna tajun, et kirik on nähtav ja me ei pea olema enam selle pärast mures. Me peame nüüd muretsema, kuidas me välja paistame ning millele avalikkus kiriku puhul tähelepanu pöörab. Kirik ei ole ainult peapiiskop, mistõttu võib küsida, kas kirik on nähtav ka oma koguduste näol. Kui üldkiriku tasand on nähtav, aga kas ka kohalikus lehes on vaimulik oma mõtisklusega pildil ning kui kogukonnas arutatakse kohalikke asju, siis kas koguduse liikmed vaimulikuga eesotsas räägivad kaasa. See on koht, kus mina enam palju kaasa ei saa rääkida. Oluline oli luua foon, kus kirikut peetakse ühiskonnas arvestatavaks. 

Kuidas Teil on õnnestunud leida aega kõikidele esinemiskutsetele vastata?

Ma ei ole alati jaatavalt vastanud. Olen öelnud ära mitmetele pakkumistele, kus mind on kutsutud esinema erinevate telekanalite meelelahutussaadetes või sarjades. Kuskilt läheb piir ja see ei ole minu isiku küsimus, vaid minu ameti ja ka kiriku väärikuse küsimus. 

Kui piir saab ületatud ja kirik laskub liiga suures osas meelelahutusse kasvõi läbi kirikupea isiku, siis muutub küsitavaks, kui tõsiselt on võetav see sama kirik, kui ta võtab sõna eksistentsialistlikes küsimustes. See on tasakaalu ja tunnetuse küsimus, sest meie reeglid ongi sisemise väärikuse ja moraali reeglid.

Kas nn piiride ületamist on kirikus täheldada?

Kahjuks jah. Ma olen juhtinud oma kõnes kirikukogule ja ka vaimulike konverentsile tähelepanu, et peame säilitama oma näo vaimulikena ka sotsiaalmeedias. Et me kõneleme kiriku nimel, esindades kirikut ka sotsiaalmeedias. Kui me vaimulikena väljendame ennast ebasobivalt, siis on tõestatud tõsiselt küsimus piiridest, mida on ilmselgelt ületatud. Seal on olnud lausa ebatsensuurseid väljendeid, mida me ei ole arvanud, et vaimulik võiks avalikkuses tarvitada. Meil puudub vaimulike eetikakoodeks. Kunagi Andres Põderi peapiiskopiks olles piiskoplik nõukogu arutas selle vajadust ja siis leiti, et Piibel ongi meie eetikakoodeks. Visati nalja, et kas me peaks ütlema, et vaimulikul pole sobilik maha sülitada. Et see oleks üleliigne, kuna keegi seda niikuinii ei tee. Täna mul on tunne, et ei saa alati selles nii kindel olla. Kes ütleb, mis on sobilik vaimulikule ja peapiiskopile avalikus elus esinedes ja mis ei ole? 

EELK-le tuletatakse meelde, et me ei ole enam rahvakirik sõjaeelses tähenduses, kuna kandev osa elanikkonnast ei kuulu kirikusse. Ometi tingib meie kultuurikontekst lähenemise, mis toonitab luteri kiriku keskset rolli. Kui oluliseks peate ühiskonna ootusi kirikule? 

Intervjuu ilmumise ajal on alanud Eestis rahvaloendus, mille tulemused kinnitavad kiriku ja kristlaste osakaalu ühiskonnas ka avaliku arvamuse jaoks järgmiseks kümnendiks. Ma ei taha olla tulevikku ennustav, aga oleks huvitav oletada, mis toimub juba kümne-kahekümne aasta pärast. Mul on tunne, et liigume tulevikku, kus kiriku liikmeskonna arvestamine nimeliselt muutub mõttetuks, sest usk ja kirikusse kuulumine läbi ristimise ei ole tingimata seotud liikmemaksu tasumisega. Kui me ühel momendil tajume, et liikmemaksu tasumine ja liikmete arvestamine läheb täiesti oma teed võrreldes sellega, kuidas inimesed tegelikult kirikusse positiivselt suhtuvad, jumalateenistustel käivad. Kui jumalateenistusel on inimesi, kes ei maksa liikmeannetust, siis kuidas neid käsitleda? Oleme liikumas suunas, kus meil liikmeid sellel kujul lugeda ei ole enam mõtet. See ei tähenda, et me ei risti või ei leerita või ei kogu liikmeannetusi. 

Liikmesannetajate arv ei näita luteri kiriku suurust. Nii arvata on tohutu piduri peale tõmbamine. Võib küsida, kui mitu sportlast Eestis on. Rahvaloenduses ei küsita seda, aga küsitakse, kui palju inimesi peab endale teatud usku või kirikut omaseks. Mulle meeldib spordi paralleel. Kas keegi loeb inimesi, kes käivad iga päev metsajooksu tegemas? Arvan, et kiriku liikmeks olemine ei tohiks tulevikus väljenduda liikmemaksu maksjate arvus, sest see juhib meid valele teele. Siit jõuame uuesti rahvakiriku mõisteni. Mina olen aastaid tõlgendanud seda mõistet nõnda, et kiriku ülesanne on teenida kogu rahvast. Sarnaselt nagu RMK teeb oma matkaradu kogu rahvale, samas ma ei usu, et nad teavad, mitu matkajat neid radu kasutab. Kirikuga on sama lugu – meie vastutus on kõikide inimeste hingeõndsuse eest muretseda. See on meile misjonikäsus antud eesmärk. 

Kui eestlased on kultuuriliselt protestandid, luterlased – käivad jõulude ajal kirikus ja kalmistupühal surnuaial ning peavad oma õpetajaks kohalikku luterlikku vaimulikku –, aga nad ei ole kiriku liikmemaksu maksnud ja meie neid sel põhjusel täisõiguslikeks liikmeteks ei arva, siis me jätame nad ukse taha. Järelikult peame oma liikmete arvutamise süsteemi ümber mõtlema nõnda, et ei jäta ukse taha neid, kes tegelikult on ristitud ning tunnevad hingelist ja kultuurilist sidet luteri kirikuga.  

Kas see on teema äsja ametisse asunud uue kirikukogu koosseisu töölaual?

Arvan, et nii kiirelt see leib siiski ei küpse, aga võimalik diskussioonikoht on olemas. See on sotsioloogide, antropoloogide, usuteadlaste ühine teema, mida peaksime arutama. 

Kuidas kasvatada meie inimeste teadlikkust oma usulistest juurtest?

Paljuski taandub küsimus usulisele kirjaoskusele. Kui avaliku elu tegelaselt uuritakse, kas ta on usklik, siis vastab ta, et on küll lapsena ristitud ja käib jõuludel kirikus, aga usklikuks ta ennast veel ei pea. Isegi kultuurkristlaseks mitte, sest ta ei ole neid küsimusi lõpuni mõelnud.

See intervjuu ilmub vahetult rahvaloenduse alguses. Minu üleskutse on, et armsad inimesed, kui te käite jõulude ajal kirikus ja leiate, et teie juured on luterluses, teie vanemad on ristitud ja maetud luteri kirikus ja ka te ise olete ristitud seal, siis identifitseerige ennast rahvaloenduses luterlasena. Rahvaloendusel ei küsita, kas olete kirikumaksu tasunud, küsitakse, millist usku või kirikut peate enda jaoks kõige omasemaks. See ongi selgituse küsimus. Küsimus on muidugi, kus see selgitus peab toimuma. Kui see kodus ei toimu ja kooli kiriku esindajaid ei lubata, siis kus saame oma eesti kristlikku kultuuri, mis viimased 500 aastat on põhiliselt protestantlik, tutvustada? Kuidas me oma kultuuri säilitame? See on põhiseaduse preambuli küsimus. Eesti rahvuse ja keele ja kultuuri säilitamine. Kui me tõstame meie luterliku komponendi kultuurist eraldi ja ütleme, et see on ainult usuteema, siis jääb see kultuur meil väga õhukeseks.  

Millised sündmused kirjutavad lõppeva aasta Teie jaoks ajalooks? Mis on esiletõstmist vääriv lõpusirgele jõudvas aastas?

On mitu tasandit, mida vaadata. On üldkiriklik, koguduste ja ka isiklik elu. 

Nimetaksin üheks olulisemaks sündmuseks luterlikus maailmakontekstis, mida me Eestis olles ehk nii suurena ei tajugi, et EELK vaimulik Anne Burghardt sai Luterliku Maailmaliidu peasekretäriks. See on ajalooline sündmus, mis on nii oikumeeniliselt kui üleilmse luterluse seisukohalt tähtis, aga ka meie enda kiriku enesetunnetuslikust vaatekohast ülioluline. Ida-Euroopast ei ole siiani Luterliku Maailmaliidu juhti tulnud. 

Lisaks on meil olnud terve rida tähtsündmusi. Eesti Kiriku taasilmumise 30. aastapäev, EELK Usuteaduse Instituudi 75. aastapäev. On väga oluline, et meie kirikul on oma kõrgkool töötegijate koolitamiseks. Aasta lõpul oleme tegelemas instituudile uue juhi otsimisega. Tähtsündmus oli, et möödus sada aastat esimese piiskopi Jakob Kuke ametisse pühitsemisest, mida me tähistasime piiskoppidega üheskoos Kaarli kirikus. 

Kui rõõmustavat on olnud palju, siis kas ka midagi negatiivset võib märkida?

Negatiivse asjana tooksin esile, et kaitseväe kaplanaat lõpetas tegevuse. Küll mitte formaalselt, aga praktiliselt siiski, sest kõik EELK kaplanid lõpetasid kaitseväes oma vaimulikutöö. Ettekäändega, et soovitakse ressursse kokku hoida ja selleks korraldatakse tegevus ümber. Minu hinnangul on kaitseväe kaplanaat halvatud. Kas sellest üldse välja tullakse – ei tea.

Nukker on ka, et kui varasemalt olen püüdnud isiklikus plaanis külastada aasta jooksul mitmeid vaimulikke, siis lõppeval aastal on see hea ettevõtmine olnud häiritud. Aasta esimeses pooles külastasin õp Avo Kiirt, kes selle intervjuu ilmumise ajaks on emerituuri siirdunud. Ülejäänud planeeritud kokkusaamised on edasi lükatud.

Samuti on ära jäänud paljud välisreisid ning välissuhtlus on suuresti samuti veebi kolinud, millel on kahjuks omad negatiivsed mõjud. Veebis saab korraldada edukalt koosolekuid, aga see ei korva vajadust suhelda ja selles plaanis suhete elavnemist. Viimane ametlik välisvisiit toimus koos piiskop Tiit Salumäega Moskvasse, kus kohtusime patriarh Kirilliga 2019. aasta advendi ajal. Pärast seda toimus esimene välislähetus alles selle aasta septembris Lätti.

Kirikukogu ees peetud aastat kokku võtvas kõnes toonitasite, et kirik on jõudnud oma õigusreformiga lõpusirgele. Vastu on võetud rida kirikuseaduslikke otsuseid, mis on rakendunud 1. novembrist. Millised neist on eriti kaalukad?

On tõesti oluline, et lõppes EELK õigusreform. Selle käsitlemisel on millegipärast põhitähelepanu läinud piiskopkondade teemale, mis on ehk kõige nähtavam, aga mitte kõige olulisem selles reformis. Nüüdne võimalus moodustada ühe piiskopkonna asemel mitu on kõige enam esile tõstetud muudatus, aga sellest siiani ei ole veel midagi muutunud. Selgem mõju tuleb esile aga mitmest teisest kirikuseadustikus tehtud muudatusest, mis on seotud näiteks koguduste juhtorganite tööga. Kirikuseadustikku kirjutati sisse konkreetsed ootused koguduste juhtorganitesse valitute osas, et nad ei oleks lihtsalt valitud nimed, vaid et nad peavad olema tõesti aktiivsed ning osalema koguduse jumalateenistuslikus elus. 

Oleme õppinud nn distantsilt töötama selleks kodukontoreid sisustades ning IT-pädevust edendades. Oleme saanud kogemuse, kahtlemata. Kuivõrd kohanenud Teie selle nn uue reaalsusega olete? 

Olen tundnud palju puudust, eriti viimase poole aasta jooksul, füüsilisest üksteise tunnetusest. Seda interneti teel veebikoosolekuid nõrkemiseni pidades ei tunne. Üksteise tunnetamist sel viisil kohtudes ei taju. Just selle pärast olemegi nüüd kokku leppinud, et pärast jõule jätkame nii palju kui võimalik kindlatel päevadel kirikuvalitsuse majas töötamist. Nädala esimesel poolel püüame kõik olla majas ja nädala teiseks pooleks planeerida rohkem hajutust – kes jätkab majas, kes tegutseb kodukontoris. 

Me ei leiuta aga jalgratast. Meenub suvine kohtumine Soome erinevate misjoniseltside esindajatega. Seal oli ka kirikuvalitsuse kantselei esindaja, kes ütles, et nende kirikuvalitsuse liikmed ei omagi kindlaid töökabinette, k.a peapiiskop, vaid neil on töökohad. On teada graafik, mille alusel inimesed kirikuvalitsuse majas käivad, siis nad töötavad kabinetis, mis parasjagu vaba on. Seega me oleme liikumas uude ajastusse. Meie siin veel päris nii ei toimeta, aga see näitab protsesse ja seda, et nii on võimalik.

Muidugi on tajuda suurt pinget üldühiskondlikult. Inimesed on väsinud isolatsioonist. Teadmisest, et kõiki küllakutseid ei saa vastu võtta, kõikjale ei saa minna.  

Mis on uues reaalsuses sellist, mida võiks käsitleda positiivselt?

On väga tore, et kui sinu amet ei ole seotud kindla füüsilise kohaga – sa ei ole poes kassapidaja või kaevur jne –, siis ei ole enam vahet, kus on sinu töökoht. Kiriku seisukohalt tulevikku silmas pidades võiks see anda meile lootust, et linnastumise protsess võib peatuda. Meie kogudused on 70% ulatuses maal ja meie probleem on see, et inimesed lahkuvad maapiirkondadest ning kogudused tühjenevad liikmetest. COVID on aidanud inimestel uuesti maale naasta. 

Tõmbekeskustel Tallinna ja Tartu näol ei pruugi tulevikus enam olla tänast osatähtsust?

Absoluutselt. Siin on nüüd küsimus, kas riik ja omavalitsused tulevad sellega kaasa. Mis viis inimesi maalt ära? Viisid ära töökohad, aga lisaks lasteaiad ja koolid. Kui töökohad võivad uuesti naasta, siis on küsimus, kas vahepeal suletud koole ja lasteaedu hakatakse uuesti avama. Kui see protsess käivituks niipidi, siis võime ehk kunagi pikemas perspektiivis tulevikule tagasi vaadates nentida, et COVID aitas normaalse elu juurde. Et Jumal pöörab kõik asjad lõppeks heaks. See võiks olla ka meie koguduste jaoks jõuline sõnum. 

Tean, et olete näiteks Luterliku Maailmaliidu asepresidendina osalenud liidu koosolekul, katkestamata selleks maastikurännakut Eesti jaakobitee palverännuteel. Mõne aasta eest olnuks selline asi võimatu.

Jah, aga see oli siiski natuke hädaolukorras ainsa võimaluse rakendamine. Kuna palverännak Tallinna toomkirikust Läti piirini võttis aega kümme päeva kokku viiel nädalavahetusel ja see ei olnud minu ajastada. Juhtus nii, et samal ajal toimus Luterliku Maailmaliidu nõukogu koosolek, kus mitukümmend inimest üle maailma koos olid, siis ma ei saanud kummagi toimumise aega mõjutada ega saanud ka kummastki puududa. Nii tuli asja sedasi lahendada, et ma, kõrvaklapid kõrvas ja telefon näpus, jälgisin ekraani ja samal ajal kõndisin. See oli siiski erandlik, sest sellel ingliskeelsel koosolekul osaledes oli häiritud mul töötegemine osalejatele saadetud materjalidega. Seega minu osalemine oli küll aktiivne, sest võtsin osa oma meeltega, aga paratamatult pidin jääma pisut passiivseks, kuna ma ei saanud viidata teatud dokumentidele jne. Aga kui koosolek toimub Eestis, mille materjalidega oled ennast hästi kurssi viinud, siis näen sellist meetodit täiesti võimalusena – saad olla tegevuse juures füüsiliselt kohal olemata. 

Uus kogemus on, et asju saab distantsilt teha.

Tõsi, siin tuleb vaadata, et selline distantsilt osalemine ei seaks ohtu turvalisust. Neil päevil läbis uudiseid teade, et keegi riigikogulane osales koosolekul autoroolis. Ka mina olen autost koosolekul osalenud, aga sel juhul autojuhi kõrval istudes, mitte roolis olles. Seega siit tulevad uued teemad ja uued olukorrad, mida tuleb hakata sätestama. Kui siiani ütles politsei, et autoroolis ei tohi mobiiltelefoniga rääkida, siis nüüd lisandub keeld osaleda koosolekul. 

Uuteks piirideks on täiesti uued asjaolud. Hiljuti kirikukogu istungit läbi viies alustasime koosolekupäevadega kell 12 päeval, et ka Põhja-Ameerikast osa võtvad saadikud ei peaks päris öösel üleval olema. 

Konsistooriumi uue koosseisuga kogunedes arutasime ka tõsiselt võimalust, et kui jääkski veebivariandi juurde. Siiski otsustasime sellest teest loobuda, tunnistades, et füüsiline kokkusaamine annab sündmusele teise kvaliteedi. Ka ühised kohvipausid või lõunasöögil osalemine, sellelgi on oma väärtus. Lisaks tekitab süvenemine ekraani ees mingi erilise väsimuse, millist füüsilise koosoleku puhul ei koge. See väsimus on ka füüsiline, sest veebikoosolekute käigus on meie kehahoid häiritud ning ka sellest tulenevad pinged.

Täna homseks plaane tehes peab arvestama oluliselt enam teadmisega, et kavandatu võib muutuda meist mitte olenevatel asjaoludel. Kas see pole sügavalt kristlik – inimene teeb plaane, Jumal juhib? 

Mina püüangi neid asju vaadata justnimelt selles võtmes. Minu enda jaoks kõige vahetum sekkumine oli, kui olime visiidil Kanadas ja vahetult päev enne plaanitud tagasiteele asumist saime teada, et olime jäänud koroonasse. Mina ja minu abikaasa. See oli pidur, mis muutis oluliselt plaane. Teadsime, et küsimus ei olnud päevas-paaris, vaid määramata ajas. Me ei teadnud sisuliselt ärasõidupäevani, kauaks peame Kanadasse jääma, sest meile rakendus kümnepäevase isolatsiooni kohustus. Meil oli aga kaasas 16aastane tütar, kes elas meiega samas korteris, ja teadsime, et kui tema haigestub, algab uus kümnepäevane isolatsioon ning oleksime pidanud veel kauemaks jääma. 

Ühest küljest sellised juhtumid tekitavad stressi, aga teisest küljest on see aidanud näidata, et siiski on võimalik tänapäeval töid ümber korraldada viisil, mis võimaldab elu jätkumise. Keegi, kes peab olema kuskil kohal, võib öelda viimasel hetkel, et kahjuks ta ei saa tulla koroona tõttu. Kõik saavad aru, keegi ei reageeri üle. Ka inimene, kes on saanud viiruse, ei ela seda enam nii valulikult üle kui mõni aeg tagasi haigusest tuleneva muudatuse puhul. Põhjusel, et me oleme kõik ühiselt selles probleemis. Varem oli nii, et kuigi meile öeldi, et ärge minge haigena kodust välja, aga kes seda siis kuulas! Nohu, köha, väike palavik – need ei olnud ju põhjused oma kohustustest loobumiseks. Nüüd ei pea keegi simulandiks inimest, kes hommikul aevastades otsustab koju jääda. 

Seega, oskate pandeemiast kõneldes ka halvas head näha?

Selles kontekstis küll. Piiskop Joel Luhamets kuulutas kolmandal advendil Jõgeval välja jõulurahu. Vahetult enne sündmust tuli teade, et varem osaleda lubanud riigikogu esimees Jüri Ratas ei saa tulla, sest on lähikontaktne. Jõulurahu sai välja kuulutatud ja spiikri tervitus loeti kohapeal ette. 

Esimene kokkupuude COVIDiga oli poolteist aastat tagasi. Märtsis 2020 pidi Eesti Kongressi 30. aastapäeval esinema president Kersti Kaljulaid, kes aga oli eelnevalt USAs osa võtnud konverentsist, kus avastati viiruse juhtum, ja president ei saanud komitee aastapäevale tulla. Olime siis kõik üsna jahmunud. 

Uus reaalsus on esitanud ka meie kogudustele väljakutse. Võib ette kujutada, et eriti häiritud on kirikumuusikute elu.

Otsustasime kirikuvalitsusega, et meie laulupäev toimub 2024. aastal. Meil oli arutelu, mis on saamas meie kirikukooridest, kelle motivatsioonile tegutseda on andnud COVID tugeva hoobi. Soovitakse esineda, laulda jumalateenistustel. Kui tekib pikk paus sisse, siis koorid lagunevad ning kvaliteet muutub. Meil on isegi läinud hästi. Erinevad juhised küll toonitavad vajadust vältida ühislaulmist koorikollektiivides, aga meil ei ole olnud veel keelavaid regulatsioone. Meil ei ole jumalateenistustel laulmine keelatud, nagu mitmel pool mujal Euroopas, kus koguduse laulmine on olnud keelatud. 

Kogudused on ilmutanud head leidlikkust. Kui paljut kirikutöös annab toimetada üle veebi, siis armulaua jagamist kaugjuhtimisel meie kirikus vist ei praktiseerita?

Me ei ole pidanud jah mõeldavaks pühitseda armulauda ekraani vahendusel. Aeg-ajalt on see teemana siiski tõstatunud. Eriti esimese koroonalaine ajal, mil kirikud olid kinni ja tekkis armulauanälg. Me siiski ei ole leidnud, et see oleks teoloogiliselt põhjendatud. Oleme suutnud seda teemat teisiti lahendada. Oleme suutnud hoida personaalse armulaua jagamise lubatuna. Meil on kasutusel armulaua jagamine sissekastmisega ja on ka lubatud ning mõnel pool ka kasutatakse ainult ühel kujul, leivana jagamist. See on meie jaoks probleemid lahendanud. 

Mida päris isiklikus plaanis tõstaksite mööduvast aastast esile?

Isiklikus plaanis on oluline see, et meie laps jätkab gümnaasiumis ja meie ise Eglega oleme olnud tuttavad juba veerandsada aastat. Eeloleval aastal tähistamegi juba hõbepulmi. Pean oluliseks veel juba nimetatud Eesti jaakobitee mahamärkimist Tallinna toomkirikust Läti piirini, mis jääb lõppevasse aastasse. See oli hästi tore ettevõtmine ja päris suure tähendusega. Kui palju oleme kuulnud palveränduritest teel Santiago de Compostelasse, siis Eesti ei olnud oma teega sellesse kogu Euroopat hõlmavasse võrgustikku lülitatud. Nüüd on see tehtud ja mul on hea meel, et sain selle teekonna algusest lõpuni kaasa teha. Aasta algul olin mures, kas mul on võimalik kõik kümme päeva kõndida, aga see õnnestus. 

Liina Raudvassar