Peapiiskop valiti kirikute nõukogu presidendiks

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) valis 17. veebruaril Eesti kirikuid ühendava nõukogu presidendiks EELK peapiiskopi Urmas Viilma. Asepresidentideks said Rooma-Katoliku Kiriku piiskop Philippe Jourdan ning Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liidu president pastor Erki Tamm.

Valitud asuvad ametisse 1. aprillist. Veel EKNi presidendi ametis olev emeriitpeapiiskop Andres Põder soovib mantlipärijale jõudu ja head tervist. Tema sõnul loovad peapiiskopi ja EKNi presidendi ametid hea sünergia ning parima eelduse Eesti kristlaste teenimiseks. „Soovin ka viljakat tegutsemist ja rõõmu sellest tööst. Üle kõige aga rohket Jumala õnnistust,“ sõnab ta. 

Küsimusele, kui hästi tundis emeriitpeapiiskop ennast luterlasena EKNi juhi rollis, vastab ta: „Luterlikul kirikul on Eestis suur ajalooline ja rahvuslik roll. Lisaks asub luterlik kirik nii-öelda konfessioonide keskel, vanade ja noorte kirikute vahepeal. Seetõttu eeldatakse ja oodatakse temalt ka sillaehitaja tööd, arvestamist kogu rahvaga, seda enam ristirahvaga. Minule see sobis. Mul on sõpru väga erinevatest kirikutest ja EKNis kogesin tõelist vendlust ja armastust.“

1989. aastal loodud EKNi rolliks on hoida suhteid nii Eestis tegutsevate kirikute ja koguduste liitude vahel kui ka Eesti usuorganisatsioonide ja Eesti riigi vahel. Küsimusele, kui hästi see õnnestus, parafraseerib Põder luuletaja Alliksaart, et leidub nii halvemaid kui paremaid aegu, aga kirik peab töötama seal, kus asume praegu. „Üldjoontes on kirikute suhted riigiga minu ametiajal olnud vastastikku toetavad ja konstruktiivsed. Kahjuks on viimasel ajal astutud ka samme, mis piiravad usuvabadust. Peame palvetama üksteisemõistmise ja Eesti kristliku tuleviku pärast ning olema tänulikud meile antud võimaluste ja inimeste eest.“

Küsimusele, mida tähendab peapiiskopile EKNi presidendiks valimine, vastab Urmas Viilma: „Esmalt tähendab see vastutusekoorma kasvu. Tuleb jätkata varasemate tublide eelkäijate Kuno Pajula, Einar Soone ja Andres Põderi senist väga õnnistusrikast ja õnnestunud tööd ning vastata ka kõigi liikmeskirikute ootustele nende kaasamiseks ja nendega arvestamiseks.“

Viilma nendib, et omajagu tähendab uus amet kahtlemata kalendri tihenemist, kuid ta ei pea seda otseselt probleemiks, sest välislähetuste arvelt on viimasel kahel aastal omajagu ajapuhvrit alles. Pandeemia on tema sõnul aidanud ka oikumeenilisel rahvusvahelisel maastikul „digitiigril hüpata“, mistõttu ei toimu ka tulevikus kõik varasemad sõidud ning muist koosolekuid jäävadki füüsiliste kokkusaamiste asemel veebis toimuma. 

Kirikuleht uuris ka, kui heaks hindab 1. aprillist presidendiametisse asuv peapiiskop kirikute nõukogu senist tegevust. 

„Oleme Eesti oikumeenilisel maastikul olnud kõigi naaberriikide oludega võrreldes erakordses seisus, sest meie omavaheline läbikäimine on tihedam ja aktiivsem kui mistahes teises lähipiirkonna riigis. See tähendab, et meil ei ole oma tegevust võimalik kellegi teisega võrrelda – ainult iseendaga varasematel kümnenditel. Peamine on jätkata kõige sellega, mis seni on hästi toiminud ja kus üheskoos suudame olla tõhusamad kui eraldi. Eelkõige puudutab see suhteid riigiga. Kui midagi veel lisada, siis ehk oleks vaja rohkem praktiseerida osaduslikumat läbikäimist väljaspool Eesti Kirikute Nõukogu töökoosolekuid ja pidulikke oikumeenilisi teenistusi. Ega me tegelikult ju üksteise igapäevasest argielust ja teenimisest liiga palju tea või ka osa saa. Siin on vähemalt minul avastamisrõõmu palju.“

Küsimusele, kuidas plaanib peapiiskop Viilma ennast EKNi presidendina teostada, vastab ta: „Ma ei ole selle peale väga palju mõelnud. Tahaksin ehk rohkem tundma õppida EKNi liikmeskirikuid ja kõike seda, mida nende juures ligimese teenimiseks tehakse.“ Märkides, et ta tajub vajadust ennast EKNi presidendina teatud mõttes tagasi hoida, lisab: „Kõigile peaks olema arusaadav, et kui esindan EKNi, siis ei seisa ma ainult EELK eest. Ehk ongi tähtsaim eesmärk selle eest seista, et ka väiksemad liikmeskirikud ei tunneks ennast EKNi kontekstis tagumises pingis kaasasõitjatena. President peab esindama kõiki ühiselt ja võrdselt.“

Liina Raudvassar